-
Läksin parkuuri vaatama, ilma treenerita, tema tegeles Marisega, tore, pole hullu, harjunud enam vähem. Sain valmis pandud hobuse treileri juurest ja kõndisin platsi juurde.
Kui ma selga läksin, siis imestasin, et ma olin jälle nagu liimitud sinna sadulasse ja palav päev oli niimoodi ära ka väsitanud, et nagu ei jaksanud väga. ok, sain soojenduse kuidagi tehtud, muide, Vinku oli täna ennast jälle kokku võtnud ja kuulas päris hoolikalt. Soojendus läks päris ilusti. Samal ajal mõtlesin endamisi, et ma tahan Maarja Martinsonile ära teha. Kui ma teda soojendamas nägin, siis imestain, et ta on jälle Hipisega edusamme teinud.. njh, läksin siis sõitma, enne mind oli 3 inimest puhtalt sõitnud. Alustasin rahulikult, 1., 2. pööre, 3. kuidagi kitsa vahega neljas.. ja niimoodi lõpuni, kuni viimaseni, mida ta ka ei puutunud. Olin nii õnnelik, et mul selline hobune all on, kes lihtsalt hüppab puhtalt, ise peaaegu mitte midagi tehes. Ok siis tuli ümberhüpped üle küsida ja nendeks valmistuda, Mariselt sain teada, et viimane okser oli 110 cm. Ma olin ka siis õnnelik, kui ma kuulsin, et Martinson tegi puhtalt, aga liiga aeglaselt :P Njh, ei vedanud tal aga mul oli muulegi mõelda. Põhiliselt peale ümberhüpetele soojenduseks hüpatud rääkisin Vinkuga. Mu sõnad olid: '' Jah, meie seda võistlust ei võida, kui sa just midagi väga imelikku ei tee. nimelt hüppaksid omal vabal tahtel. Ma tean, et sulle tegelikult seda teha ei meeldi, üldse hüpata ma mõtlen, sest hommikuti kui sa minu kõrval jooksed, siis kui ma üle lati peaksin minema, siis sa hüppad kõrvale ja paned perutades minema, see ütleb peaaegu kõik.'' Sellise mõttega pidin nüüd vastu seisma võistluse viimasele osale. Nimelt nüüd pidasin enda põhikonkurendiks Gerorgetowni. Ta oli eimene ja tegi puhtalt, aeg 31,23. Njh, teisi ma ei mäleta väga, aga tuli siis minu kord. ma üritasin olla võimalikult rahulik. Startides andisn kohe hobusele hoogu ja alustasime. Kohe, kui mul kuhugi samm ei klappinud andsin veelgi hoogu juurde. Ma teadsin, et süsteemilt tagasipöördega okser on mu suurim väljakutse aga ma üritasin. Süsteem, samm klappis, hüpe ilus, edasi jooksis. Lasin tal paar fuleed joosta ja siis toimus pööre. Nimelt sõna otseses mõttes koha peal ümber pöörd ja hoogu, ees ootas meid planguga 110 okser. 1......2.......3... Samm ei klapi!?!?!?!?!? Minu aju ütles tol hetkel üles ja ma ei teadnud, mida teha. Kõik oli tema teha. Ma andsi käe ette ja lootsin. Nägin, kuidas vaikselt maapind hakkab kaugemale jääma ja ma näev hobuse jalgu takistusele tõusmas. aga see oli lai okser ja tal polnud viimasel fuleel peaaegu üldse hoogu, ta ei tee seda ära.. Ja järgmine hetk olime nelja jalaga maas ja meie taha jäid kriisked ja karjumine ning puhas ületus juustuokserist. Ma olin tol hetkel nii õnnelik.. Ta päästis mu ära.. Ja ta hüppas ise. S
eejärel kuulsin kohtunike juurest.. Aeg 27,millegagi, sest mulpolnud mahti edasi kuulata, kuna ma teadsin, et olen meie etteaste teinud ja see on peamine. Järgmise ja viimase sõitja sõitu ma ei suutnud enam vaadata, ma olin liiga õnnelik, aga ma nägin, oma enam mulle näitamas ühte näppu, see ütles kõik.. Ma olin tõsiselt joovastuses, meie viimane välivõistus, 100cm, mille viimane tõke oli 110, ja me tegime neile pika puuga pähe :)
No comments:
Post a Comment