Viimati kui tšekkasin oma blogi vaatajaskonna suurust siis oli seal kirjas 9967 vaatamist. Mõelge vaid, ligi 10'000 vaatamist on olnud siin, wow, see on päris suur asi ju. Kui ma vaid oskaks seda täpsemalt vaadata et kes on 10'000-ndes külastaja ja see saaks mingi tänukirja :D.

Täna esimest korda hakkasid mul ninasõõrmed kokku külmetama külma tõttu (Y).











Lapsed lähksid täna lolliks, mängisid tallist tagasi tulles kulli, ju nad siis on oma esimese nooruse lõpufaasi avastanud.

The day I first

Täna nägin veel veidramaid unenägusid, mis toimub, ma ei saa pihta miks ma nii palju ja nii ernevaid unenägusid näen. Ja teine asi mis mulle hommikul pähe lõi oli see, et kas inimene näeb neid siis kui ta pole selles kõige sügavamas unes või just siis kui ta magab väga sügavalt. Mina isiklikult arvan, et siis kui ma selles poolunes olen, et siis näen. Igatahes, ärkasin hommikul nii, et sajandiksekund enne kui kell helises vaatasin ma telefonist kella. Kell oli just 7:31 ja ma nägin kella ära ning siis helises ka äratus. Hommik algas tavaliselt nagu ikka, kuigi mul olid käed juba enne hobuste õue viimist külmunud. Imelik. Siis kui olime bokse tegemas siis teise kärutäie õueviimisel nägin ma taevast. Päike oli nii suur ja ümmargune ja punane. Ma pole varem näinud seda nii lahedalt. Tegin pilti ka kohe, moblaga aga ikkagi. Kui järgmise kärutäiega välja läksin siis mõtlesin et saan ehk parema pildi aga näe, siis oli juba nii kõrgele tõusnud ja pilve taha läinud. Siis kuna mina eile ütlesin, et täna ma enam veeämbreid ei tassi kuna mul ütleb selg varsti üles muidu siis läksin jälle kelluga silorulli lahti kookima. Viisin väikese käruga noortele ka koplisse silo ja Breezer suutis mu vastu karjust ajada ja sain esimest korda siin olles suraka kirja. Kuna käed ja jalad olid külmunud ka siis oli suht ehmatav. Nüüd jõin lõunal tassi teed ja üritasin ennast soojendada et tagasi talli minna ratsastuse tundidesse. Oh jh, tahaks lihtsalt sooja teki all lamada...

Don't wanna break your hear, wanna give your heart a break

Nii.. Pool tööst on tehtud-4 päeva on bokse tehtud ja 5 õhtut tallis käidud, jäänud on veel 3 päeva hommikut ja 2 õhtut ning siis veel ratsastuse tunnid ja ratsutamise kt ning siis saab koju!
Kuna ma siia kirjutan siis järelikult olen veel elus. Kuigi kummik hõõrub jubedat moodi sääre külge, vasak õlg on jube valus, vähemalt rohkem kui parem ja igapäevased käte ja jalgade külmetamised on juba tavalised. Siiamaani on läinud suhteliselt edukalt kõik, pole nagu vigastusi juurde tekitanud endale, ainult täna käisin tallis pikali jää tõttu mis on tekkinud voolikust üle tulnud vee baasil. Aga sellega midagi hullu ei kaasnenud, jess, lõpuks olen õppinud jälle käntsa käima. Noorhobuse, õigemini inka tunnis(sest noorhobuses oli kt) käisime vabahüppeid tegemas Brita ja Robuskiga.
Ootan juba seda segast reedest päeva sest hommikul kindlasti on mõtted ainult sellel et saaks juba ära, aga see pole üldse lihtne. Ma ei tea millal ma siit tulema saan sest Kristiina läheb Paidesse kooli ning me ei tea millal ta lõpetab ja ega ma ei tea millal meil endil siin lõpeb, igatahes temaga ma saan Tallinna, sealt pean ma saama Sauele ning siis tagasi Tallinna. Umbaikdsed kellaajad on 16:00 Türilt start-17:15??Tln kunagi Saue ja 19:00 peaksin, rõhutan peaksin olema linnas juba Kajakas aga ma ei jõua elusees täpselt. Oh jh, eks siis kunagi näis mis saab täpselt.

Ma näen iga päev aina imelikemaid unenägusid, äkki keegi seletaks mulle mida need tähendavad enne kui ma need ära unustan? Mõni on nii koomiline samas teine on jälle väga armas aga jh.. eks ma siis pean harjuma et ma olen imelik inimene ja näen imelikke asju.

Vanni kallan kuuma kuuma vee

Ma läksin eile magama ja jäin suhteliselt ilusti magama kuna ma olin õhtuks nii läbi et isegi jõukas suutsin vaid 15min olla sest jalg või siis mõlemad jalad tahavad nagu alt ära kukkuda.
Igatahes, ma nägin und. Unes oli Kaire põhitegelane minuga ja see oli nii ebareaalselt realistlik uni et ma olin isegi öösel rääkinud jälle, seda väitis Kristiina.
Igatahes, alanud on töökas nädal ja loodame et ma ikka nädala lõpuks elus olen.

?

Miks mehed nii sitapead on vahest? Miks naised on? Mida me tahame üldse, kurat võtaks?:D:D

Mehed on sitapead sest laulusõnad nii ütlevad, naised on sest nad tahavad meestega ju võrdseid õigusi ja me tahame maailmas rahu mis tähendab et mida rohkem ühist seda parem!

Kullast kuu meil näitab suunda

Hobuste pidamine(tund).
Esmalt raiskasime 25min sest Mirja-Mai avastas, et meil pole õpinguraamatuid, jeeii nüüd saime. Täitsime ka neid ja nüüd peame hakkama hindeid lunima et stippi hakata saama.
Peale tunde passisin niisama ja siis poole üheks talli. Lihasai :P Njom-njom.
Olime pool 1 tallis juba ja esmalt passisime niisama tunnikese ja siis hakkasid alles grupid tulema. Kokku oli 3 gruppi inimesi, kõik olid põhikooli lõpuklass. Näitasime neile meie talli ja õppeklassi. Kõik rühmad olid juba klassi sisse astudes ninad kinni, esimesel grupil polnud poisid üldse nõus talli sisse astumagi sest väidetavalt siin haiseb. Et siis andke andeks kui mina haisen linnas või miskit sest mina küll ei tunne midagi erilist, ma olen oma lõhnataju vist kaotanud.. :S
Aga jh, eks igaüks ole omamoodi, kes ei suuda linnas heitgaase ja kes ei suuda maal silolõhna taluda.
Harbat jäi täna tegelemata sest Esti sõitis maneežis ja mul oli juba piisavalt külm et mitte kauem tallis konutada. Eks näis mis järgnevad päevad endast kujutavad ja kaasa toovad.
Ela hästi, sure varsti!

Kosmos suur, meid kutsub kaasa

Nii, tänane päev.
Hommikul äratus 7:31 tõusin voodist, sõin 2 kohukest panin riidesse ja kooli. Raamatupidamine. Alguses tegime oma viimati alustatud üleasande lõpuni(viimati oli raamatupidamine 16. nov). Kui olime selle ära teinud siis õps küsis kas me tahama nüüd kontrolltöö teha. Mismõttes?! Päris hea. No igatahes teeme selle järgmine kord kui tund on, ühesõnaga kolme nädala pärast vaatame. Siis oli lõunapaus, sõin kaks juustusaia ja passisin niisama. Läksime talli. Vahetasime riided ratsastuse tunni jaoks. Esmalt pidin Harbati lahti laskma, natuke jooksutasime teda ja siis tegelesin temaga käeotsas. Viisin ta tagasi boksi ja läksin endale Fifty't puhastama. Samal ajal lasi Kädi Brita maneeži jooksma. Kui Brita tagasi boksi sai siis läksime võtsime traktori. Natuke utsitamist ja sai tööle küll. Silusime siis maneeži kümmekond minutit, täna väga kaua ei teinud aga isegi hea jäi. Tagurdasin traktori siis tagasi õue ja läksime hobuseid valmis panema.
Jalutasime maneeži ja siis Reet küsib, et mis me teha tahame, ma pakkusin välja, et hüppaks. Ronisime siis tagasi alla ja sättisime endale paar tõket, ühe süsteemi mis oli minule suht lai 1 fulee ja Kädi sai ponuga kahega hakkama ning üks diagonaali peal rist. Alguses tundus Fifty veitsa kange, vasakule poole ei tahtnud kuidagi painutada aga see-eest kuulas päris ilusti sõna. Arvestades seda et eile ja päev enne seda ta galopis natuke lõbutses siis täna oli galopis üllatavalt kuulekas. Tulimegi siis alguses risti ja siis hiljem rist ja süsteem otsa. Mina muidugi sammu näen nii palju, et ma saan aru, et jääb kaugeks ja lasen hobusel minna kuna tema läheb rõõmuga igast asendist peaaegu üle kui suund õige on. Niisiis tulime nii, et kui ma seda kombinatsiooni teist korda tulin siis juba enne esimest tõket nägin kurvi peal, et samm jääb kaugeks, ega ma siis seda ütlemata jätnud. Fifty ilusti venitab ennast kahest tõkkest üle ja Kädi ja Reet naeravad kõrval. Muidugi see oli ka hea, et ratsutamise tundides eelmistel päevadel me tegelesime allüüridega ja siis rääkisime et kuigi meie hobused ei oska ju ette näidata perfektseid minekuid siis me peaks vähemalt aru saama ja tunnetama keskmist traavi ja nii. Ja siis kui olin esimest korda tulemas meie kahte tõket siis vahepeal peale kurvi pidin traavile võtma, sest ta oli valest jalast maandunud ja siis tahtsin tõsta uuesti galopile aga hobune hakkas nii ilusti keskmist traavi tegema, et jälle oli kõigil hea naerda mu üle. Mina uhkelt seletan, et aga näe, nüüd ma sain selle tunnetuse kätte mis mul eile saamata jäi :P Peale trenni parem jalg oli korraks veitsa imelik aga see oli õnneks mööduv. Aga ega sellega tund veel läbi polnud.
Siis läksime võtsime Sandra, ühe tori mära ja puhastasime ta ära ning läksime õue pilte tegema. Tal oli vaja müügipilte. Natuke poosetasime niisama lumes, lõhkusime ühed ratsmed ära ja siis panime sadula selga ja läksime tegime ratsanikuga pilte ka. Ma olin siis ratsanik ja Kädi pildistas. Ma polnud selle mära seljas enne istunud aga üllatavalt pehme suuga oli kuna boksis ta näeb välja nagu kraana. Ei, ega see ei tähenda, et ta oleks ratsmesse tulnud, mitte sinna poolegi, ta oli liiga elevil et õues olime aga ikkagi, tahaks tegelt proovida temaga sõita ka, kahju et ta müüki pannakse kohe aga mis teha. Õnneks Fifty't enam ei müüda :)
Oh jah, siis lõpuks sai tund läbi ka aga kell polnud ikka piisavalt palju, läksin siis jalutasin poodi ka oma imelikes riietes nagu ma tallis ikka käin. Õhtul väike kehaline liigutamine ka ja nüüd ilusti valmistun magamaminekuks, homme jälle päev.

I need another story

Nii..
Tavapärane elu jätkub siis.
Täna ja eile oli ratsutamine ning Leutoneni tunnid. Kõigepealt pean mainima seda, et nüüd hakkab mul sadulas istudes natuke vasak jalg tuikama. Nagu siuke, et kõõlus ei kannataks välja koormust, parem peab täitsa vastu, nagu poleks midagi häda, muidugi ta hakkab valutama aga vasak nagu vajuks läbi, ei tea milles probleem, kas eelmise nädala õnnetuses või milles... Igatahes, sõitsin siis mõlemad päevad Fifty'ga. Ta on veits elavaks läinud, traavis nagu enam-vähem saan temaga pusitud aga galopis näitab oma energiat välja, niisama heast peast lõbutseb, naljatilk selline. Siis noorhobuse tunnis läksime võtsime Lennu ja Cardinali. Ma sumpasin siis Lennukiga õpilaste talli vabakast. Ta oli nii palju abiks mulle et alguses toetusin talle kaela peale et ma päris läbi lume ei vajuks kuna mul olid papud jalas mitte mingid kummikud ega pikema säärega asjad. Nice. Panime nad siis valmis ja läksime mõisatalli ning maneežis kordetasime natuke, siis proovisime siukest asja nagu nad kannaks esmakordselt ratsanikku või nagu hakkaks harjuma ratsanikuga. Peale seda läksime Lennukiga õue, panime talle ohjad külge ja hakkasime teda harjutama sellega, et ta hakkaks midagi vedama, et alguses ainult Kertu ja Merilin kõndisid meie taga ja lohistasid kotte. Hiljem panime talle ilusti õige asja selga, et siis vahepeal ma driftisin hobusel taga kuna minu jalatsitel oli null pidavus ja hobune rahumeeli kõndis edasi ja mina libisesin külg ees kurvides.. Oh jah, nalja peab saama vahest, nelikvedu siiski. Hiljem olime pea terve kursusega Lennukiga ohjes-Merilin talutas ees, mina hoidsin ohjasid, Kertu oli nn veetav, ta pidi olema raskus mida oli tarvis vedada, Kädi tegi kobadega kulinate häält ja Kristiina vedas kotti enda järel, Martina kõndis ainult sadulaga kaasa äraminnes ja oli stoppmärk autoteed ületades. Peale seda rääkisime Külliga üleval ja siis saime kodutöö Noorhobuses. Siis käisime Kristiinaga raamatukogus aga ei leidnud sealt midagi erilist. Nüüd sain ühikatuppa natuke lõsutan ja siis võibolla teen veel midagi täna, eks näis :)
Paka

Impossible

I remember years ago, someone told me I should take caution when it comes to love, I did. You were strong and I was not, my illusion my mistake, I was careless I forgot, I did.

Tell them all I know now, shout it from the roof tops, write it on the skyline, all we have is ours now.
Tell them I am happy and my heart is broken... I am not untamed anymore...

Everything I do, I do it for you

Without errors there are no victories.

Without training there are no acomplishments.
Without trying there is no hope.
Without failing there are no improvements.
Without an effort there is no pride.
Without learning to fall you cannot get back up.
Without a challenge there is no objective.
Without dedication there is no passion.
Without will there is no teamwork.
Without trust there is no chance.

Everything we mean comes from the heart yet everything we say comes from our brain with the help from our vocal chords.
Everything we do is just the tip of the iceberg, the meaning lies beneath the water and can only be seen if we try to reach it.
Everything we do has a meaning like breathing but sometimes we do meanless things cause we cannot value the truely meanful ones.
If I make a mistake and at least one person forgives me or does not see any harm done then why should I not forgive myself, after all we all make mistakes.
Every temper can be fixed you just have to try.
There is beauty in everything and everywhere you just have to look harder and deeper to understand.

It's Time

Armastus on nagu sõda: kerge alustada, raske lõpetada.

Kui elu keerab käki, siis ütle: ''Oo, mulle meeldivadki käkid. Mis veel varuks on?''

Vahel oled sa tuuleklaas;vahel oled sa putukas.
Kui sa tunned, et kõik on kontrolli all, siis sa lihtsalt ei liigu piisavalt kiiresti.
Enne kui kedagi arvustama hakkad, peaksid miili maad nende kingades kõndima. Kui sa neid alles siis arvustad, oled neist miilijagu eemal ja sul on jalas nende kingad.
Sa teed kõikvõimalikke vigu; aga kuni oled helde ja siiras ja pühendunud, ei suuda sa maailmale haiget teha ega teda isegi kuigivõrd tasakaalust välja viia.
Mu karma sõitis üle mu dogma.
Kas on olemas maailma mis on minu jaoks piisavalt suur?

Täna ärkasin valutava jalaga. Vasak jalg valutas. Kell tirises 7:15 ja üles ajasin end kell 7:30. Käisin vannitoas ja panin ennast riidesse ja siis tagasi teki alla kuni 7:50 pidin uksest välja astuma. Suund talli poole. Garderoobi tuli ka Reet ja ütles, et täna siis võtame Harbati ja Bayroni. Kõigepealt panin Harbsu valmis. Lasime ta lahti ja ega ta suurt midagi ei teinudki täna, ju ta tahtis siis eile ennast välja elada, lihtsalt ta tegi seda üleforsseeritult. Võtsin ta veel korra kordele ja ta oli nii tuim tükk kui veel olla saab. Läksime tagasi boksi ja panime sadula selga. Täna jõudsime siis sinnamaani kuhu eile pidime jõudma; sain talle selga. Alguses kõndisime rahulikult ja siis mõned ringid traavi mõlemale poole. Temaga kõik. Siis vaatasin kuidas Kädi sõidab ja mõne aja pärast läksin Anessat puhastama ja enne kui me ta lahti lasime võttis Kristiina talt raua alt ära. Peale seda ütles Reet et ma ka ikka nüüd normaalselt sõitma läheksin, andis mulle Fifty. Panin ta valmis ja mainisin siis, et mis mu tänase trenni eesmärk on. Selleks oli painutamine. Kõigepealt ei sobinud Reedale, et ma nii lihtsa harjutuse võtsin eesmärgiks, see oli nimelt siis kaheksa sõitmine. Hakkasin siis erinevaid harjutusi ette tegema-küll 6-m suunamuutvad ringid, siis kontra õlad sees mõlemale poole. Siis traavis 20m ring mõlemat pidi, siis selle sama ajal spiraalid, siis mõne aja möödudes tagasipöörded ja kui sain siis ka kaar sinna vahele. Lõpuks olime soojad ja tegime oma kaheksa. Hobune oli nii kuramuse hea, et sõnadest jääb väheks. Tegelikult selle trenni põhimõte oligi see, et teeme hobuse jaoks raskemaid harjutusi mis nõuavad rohkem painutusi ja sõnakuulelikkust ja tasakaalu ning siis saame lõpetada trenni hea lihtsa harjutusega.

Nüüd peale seda võttis jälle õige jala valutama, hea seegi.
Peale lõunapausi uuesti ratsutama. Seekord Pikeega. Kuna hommikul oli juba piisavalt palju tegemisi siis nüüd andis juba jalg tunda. Sõitmine oli rohkem hobustele regulaarse treeningu mõttes tiksumine, tegime rahulikult ülemineikuid ja siis lõpus ka poolistakut. Lõpuks ma lihtsalt enam ei jaksanud. Peale ratsutamist liikusime õppeklassi ja kordasime veel viimased allüüride teema küsimused üle ja saime ka ettekande teemad. Ma valisin voltišeerimise. Nüüd istun jälle ühikas ja ootan homse päeva viimaseid tunde sel nädalal. Nendeks on arvutid. Peale seda liigun Sauele. Laup. on siis seal isa ja Kulla sünnipäevaõhtuke. Pühap. siis jälle tagasi Särku kus pean passima 2 nädalat.

Freak out already

11. jaanuar 2012- kolmapäev.

Karma

Selleks, et ühel läheks hästi peab teisel minema kehvemini/Üks halb päev=teine hea päev

Täna hommikul ärkasin ilusti üles. Algatuseks olid noorhobuse tunnid. Kuna Leutonen on meile öelnud, et me oleme iga kord tallis siis ka seekord suundusime grupiga talli. Istusime talli õppeklassis kui 8:20 lõpuks tuleb Külli meie juurde ja teatab, et Leutonen ootab meid koolimajas. Suundusime siis sinna. Sinna jõudes saime tõdeda, et meil on vaja tunni läbiviimiseks internetti. Hakkasime siis seda taga ajama. Läksime kõik esimesele korrusele Täiskasvanute koolituse klassi ja saime sealt õpetajate neti parooli peale pikka jagelemist. Kui kell oli juba üheksa või midagi taolist suundusime tagasi oma klassi ja saime lõpuks õppetööd alustada. Vahepealne oli lihtsalt õpiränne. Saime oma töö tehtud ja teema käsitletud ja 10:29 hakkasime ühika poole marssima.
*ps. kunagi oli juttu et õpilasi ei tohi lõunapausile lasta enne kella 11.
Tulin ühikasse ja põõnasin kuni kell sai 12:05. 12:20 algas ratsastamine. Läksime talli ja vahetasime riided. Ootasime Kädiga Reeta ja siis lõpuks peale väikest arutelu suutsime otsustada mis me teeme. Juhtus siis nii, et Kädi võttis Bayroni ja mina Harbati. Pidime neid alguses kordetama ja siis proovima rahulikult sõita. Panime valmis ja Kädi läks maneeži, mina järgnesin. Harbat oli päris rahutu, tõmbles ja ei seisnud paigal. Ma üritasin tal ratmeid läbi kurgualuse rihma kunni panna ja just siis kui olin selle kinni saanud hakkas ta tõmblema. Vaatasin silmanurgast mis ta teeb ja ta hakkas niisama pukitama nagu mul oli meeles nagu Veskimetsas Brayen või Windar tegi kui ta lahti lasta või kordel lõbutses. Igatahes, ta muutus suht julmaks. Ta ei aksepteeri fakti, et inimesele ei ole ilus otsa joosta. Ta jooksis ilusti minu läheduses ainult et ega ta ilusti ei jookse, kõik neli jalga käisid igal pool, eri suundades ja õhus kuidas juhtus. Siis viskas ta ennast pikali koos varustusega, sain ta püsti ja siis ta jooksis edasi. Järgmisel hetkel oli hobune minu ees ja ma ei suutnud teda seisma saada, ta tuli täiesti rahumeeli ja jooksis must üle, mina muidugi pikali maas selle peale kui 500 kilone loom siukest vingerpussi teeb. Natukese pusimise peale sain ta LÕPUKS käekõrvale ja läksime tagasi boksi. Siis vaatasin kuidas Kädi sõidab ja pidin tema vigu vaatama või mis iganes, igatahes pärastpoole lasime uuesti Harbati maneeži, seekord lahti ilma sadulata ja siis natuke kordele. Siis läksime klassiruumi ja võtsime teemat treeningplaan. Aju suht kärssas juba. Mul oli juba peale noorhobuse tundi raskusi liikumisega kuna pea käis ringi ja nüüd veel jalg ka valutas otsa, ja mitte see haige jalg vaid see mis enne terve pidi olema. Peale tundi jälle ühikasse ja jälle magama. Vaikselt hakkas enesetunne paranema aga mitte täielikult ja külm oli ka. Õhtupoole, mingi peale poolt kuut käisin meie pisikeses ühika jõusaalis ka. Suutsin seal olla vist nata üle poole tunni kuna telefoni aku sai tühjaks ja ei mänginud muusikat rohkem. Peale seda käisin leige dušši all kuna meil päris sooja vett pole ja siis uuesti teki alla ja magasin kuni poole üheksani. Oh jh, tore tegelt, suudaks ma siin iga päev ennast nii välja puhata väikeste uinakutega...
:)

Thank you very many

Eelmine postitus aitas kindlasti kaasa minu tänasele päevale, mis siis et see veel läbi pole.

Anygay, käisin eile Haapsalus, või õigemini Soolus või noh, mõlemas ja siis täna uuesti Soolu-Haapsalu-Soolu-Saue-Tallinn.

Thank you, come again!

Give me a reason to smile!

Shake up the happiness!

Once upon a town like this,

a little girl made a great big wish...

To fill the world full of happiness.

Tihti vaikus sõnadega võideldes peale jääb

Nii. Esimene postitus sellel aastal.

on juba teine jaanuar, õhtu käes ja varsti tuduaeg.

Aastavahetus möödus väga hästi. Oli tore veeta see Tallinnas. Tore oli veeta see oma sõpradega. Muidugi vahepeal väsisin suht ära ja umbes 6-7 hommikul korra magasin ning siis äratati jälle üles. Vahepeal käisime vanalinnas ilutulestikku vaatamas ja siis läksime Stromkale ise seda laskma. Poisid lasid igast asju igale poole. Mina, Erika ja Kaire saime erinevaid paugukaid lasta. Hakkasime ka mõne aja pärast kolmekesi laulma suvakaid laule.

Vahepeal lasin ühe päeva mööda ning nüüd olen jälle Sauel ja see nädal saab ka arvatavasti ruttu otsa. Ühesõnaga pikk aga teguderohke vaheaeg :)

Head Uut minule Teie kõigi poolt ja minu poolt Teile ka!