Siis, kui elu on rikutud..

Varsti hakkan vist kirjutama ainult ühe korra kuus..
Aga pole minu süü ju hetkel, see blogi on mõeldud kirjeldamaks minu ja hobuse kooselust. Hetkel meil seda pole. Hobune on koplis. Ema käib 1 heal juhul 2x nädalas sõitmas. Loodan, et Lars ka ikka heal juhul korra nädalas selga saab, tädikesest, aka varuvariandist ma ei hakka rääkimagi. Nägin hobust viimati 10. dets. Talle sai mingid jullad kapjade alla, et lumi ei koguneks. Njaa, nii palju võin öelda, et ta on tsipa alla võtnud. Tal oli vaheüeal deprekas. Tal on seened kõrvades. Ja noh, hetkel vist rohkem polegi.
Hea lühike kokkuvõte.

Hüppetrenn..

Trenni alguses plusin Larsil selga minna. Läks ka:D Mis ta siis ütles või tegi, ma pean ilma martingalita sõitma, rohkem panema rõhku rütmile ja põrkele, et ta tühjalt ei jookseks. Kui ta siis maha tuli, siis proovisin niiviisi, aga juba esimesed sammud oli ta parem kui 10min. tagasi.. Hakkasin siis sõitma.. vahepeal mainisin talle, et ma tegelt tulin ka hüppama :D Tegin siis paar soojendus hüpet ja hakkasin seda tulema, mida teisedki. Või noh, põhiliselt Marget. Tulime siis paar korda ära. Kokku ma teda ei saanud, aga sammu nägin ja kui seda juba nägin siis oli 2 varianti, kas edasi või samamoodi jätkata. Nii ka tegin. Täitsa mõnus oli, ta suutis natuke kuulata :). siis tulime ühe korra kaks tõket järjest, Lars seletas ära kuidas tulla ja tuli kah. Kõige parem ei olnud, aga kõige hullem ka mitte.. Siis ta tõstis mõni sent ja tulime uuesti. Esimene oli norm. ja teisel tõkkel ta otsustas, et pingutab nata. Mina loomulikult ei pingutanud. Läksin siis lahti, nagu Hickey oma naljasõidul, aga mina tagasi ei saanud. Grifu ka ei otsustanud otse jätkata ja nii me siis paar fuleed klounitasime, kuni aed ette tuli ja ta pidi ära keerama. Mina hüppasin selle peale alla, aga enam püsti ei tõusnud. Mis siis ikka, palusin Meelil, kuna tema sattus hobust hoidma, lõputraavi teha ja ta talli viia. Meie treening on peatatud, järjkordselt, aga seekord pikemalt. Edasi on nii, et ema sõidab nii tihti kui saab, koos puhkustega ja ma loodan, et Lars on nõus nädalas korra hüppama. Ma tean, et seda on palju palutud, aga mul ei ole kedagi test sinna selga panna ja pealegi sõidan mina ju tema moodi..

Peaaegu võimatu

Ei, nii ei saa jätkuda, midagi peab muutuma, sry, aga isegi need ei sobinud Kristiin. Talle on vaja hakata vaikselt õppust andma.
Täna tegime siis ühe raskeima trenni, ta oli lausa higine ja auras..
Peale trenni tulin alla ja jooksin käekõrval temaga, et näha ega midagi ei juhtunud.. Õnneks mitte. Selles suhtes tubli loom, kannatab kõik välja..
Siis talli tekk selga, jalad puhtaks, teine tekk selga ja siis minema. Homme saab ta puhata.
Sry, et ma teiega, Älis ja Marget, ei tulnud, aga mis ma teha sain, et mulle ema ütles eile õhtul, et ta tuleb linna :) Ja endal pole mu numbritki, kui kaua see mul üleval on juba..?..

Oh jah, mis ma oskan öelda.. tänane trenn oli nagu oli.. kõigepealt võin mainida, et sõitsin juba teist korda libisevaga.. esimene kord oli täitsa mõnna ja sai vist selle funktsioonist aru, aga täna me lihtsalt tõmbasime käest ära. Ja ta pole tavaline käest ära tõmbaja, me paneme pea rahulikult ette, allapoole, nagu tahaks sirutada või midagi ja siis kui ma üritan tagasi hoida või tahaks nagu kokku sõita, siis lisame kiirust.. Õnneks on meil salasõna, mille peale ta jääb rahulikuks, aga see eest pean ma ratsme ära andma seda tehes, muidu ei aita. Aga see ei ole eesmärk, mida ma tahan. Ok, homme proovin teisi suulisi, äkki mõikab paremini.
Bye :)

Up up and away!

Saime siis üle pika aja (viimati oli augusti lõpus, kui teda esmakordselt nägin) jälle mõnd tõket tulla.. Ma tean, et ainult madalaid ja nii edasi, aga nendel on omad põhjused. Ta painutab super hästi, ainult mina seal seljas ei oska temaga koos olla. Pingutan vist veits üle.. Et siis ma pole harjunud juba nii palju järgi andma, arvestades, et tal on normaalse pikkusega kael, aga hüppel tahab sirutada, aga see õnneks, mitte kahjuks. Ega mul rohkemat öelda ei olegi hetkel :)

Eilne..

Eile oli ka omamoodi päev. Läksin siis talli, nii vastikult sadas. Vahetasin riided ja läksin teda valmis panema. Saime siis kuidagi mõne minutiga valma ja hakkasime trenni minema. Ta läheb nüüd juba nii erksa sammuga boksist välja. Enne oli nii, et kui boksist välja keeras, siis oli tunne, et ühte jalga ikka hoiab ja nagu ei taha. Aga siis jõudsime õue..tuul undas kõvasti ja sadas vihma/lõrtsi..mida iganes. Siis läksime platsile ja hakkasime vaikselt trenniga pihta. Kõigepealt paar minutit sammu, siis u. 10 min traavi. Ta on nii heaks läinud :)
Kohe lust ja lillepidu on tema liikumine tegelt. Siis tegin ka galoppi.. Esimene galopp üle kahe nädala. Alguses vasakule, nii igaks juhuks. See oli ainult üks sirge, siis suunakas ja paremalt. Selle peale ta andis märku, et ta on korras ja tahaks joosta. Nimelt tegi pea ja kaelaga mänguliigutuse ja üritas midagi teha vist :S Ega ma ka täpselt aru ei saanud, mul olid põhilised eesmärgid et hobune üle ei pingutaks ja et me ei libiseks. Galoppi tegin mõlemale poole veel ja 10min. pärast olin juba tallis. Hobune lahti, tekk peale, riided vahetatud ja koju :)
Ta on ikka nii tubli, ma ei saa kohe.
Paljud võivad küsida, et miks ma just sellise hobuse ostsin, nii vana juba, imelikkude jalgadega, nii rahulik, et kuidagi liiga rahulik vahest. Aga mina vastan selle pärast, et ta oli ainuke nendest, keda ma vaatamas käisin, kes mulle juba boksis meeldis, siis seljas veel rohkem, siis hüpates veelgi rohkem. Ja nii ma tema valisingi :)

Njaa..

Sain siis teada, et kui Carina ära läks, siis jäid opad õue ja ei saanud kaera lõunas :(
See asi sai siis korda ja nüüd on jälle tore.., ma loodan.
Täna oli meil puhkepäev ja homme läheme proovime galoppi..

Pühap. siis:

Eile, pühapäeval tegime siis täie tambiga treevitrenni. 35 min. seljas, millest u. 20min. traavi ja juba algus mulle meeldis.
Istusin selga, imelik, võtsin ratsme, veelgi imelikum. Togisin ta siis treevile ja siis..
oi kuidas töötas.. nii ilusti tõstis tagu jalgu ja põrkas ka veel takkatraavi.
Nii mõnus oli üle pika aja ratsutada.
Kuna Kohilas on piisavalt suur plats, mitte nagu eelmises kohas, siis ei pidanud ma teda kokku sõitma kartes, et me sõidame aiale otsa vaid sain ilusti lahti sõita .. Ja veel kuidas ta kuulas..passib küll, või noh, üritab nagu nägu teha, et ta pole-neid-asju-seal-näinud-enne-mis-seal-on-kogu-aeg-olnud. Aga ei, jalaga selle peale midagi ei juhtunud ja lasime aga rõõmsalt edasi..

Homme lähen üksi Kohilasse. Üritan sõita midagi. Siis üksi Rongi peale. Siis ostan Bingo piletid ära. Ja jõuan kunagi koju. :)

Noh, pole hullu, ma loodan..
Mõni ei saa üldse aru, mida mina tahan. Ütleb, et raiskan oma nooruse nende hobuste alla ära.
Aga mida ma siis tegema peaksin, kui ma olen sellega harjunud ja ma ei tahagi muud?!
Mis ma peaks mingi virus tšillima hakkama, ringi laaberdama, suitsetama, jooma, pidudel käima hakkama w? Kuule tõsiselt, võta aru pähe ja lase mul elada. Mina tahan ainult koos oma hobusega olla, ma pole midagi muud palunud ja ei, ikka ollakse risti-rästi sellele vastu.
Kui nad vaid saaksid aru, kui nad vaid mõtleksid ja näeksid sellest head. Ega see parem poleks kui ma ta sinnapaika jätaksin ja hakkaksin iga päev linnas hängima, suvaliste seltskondadega, võtaks paar napsu ja asi läheks edasi..
Saate ise ka aru. See pole minu jaoks elu.
Minu elu on hetkel Greifer.
Kui tema lonkab, tähendab, et kumbki ei saa trenni teha. Kui temal on kõht täis, siis ei tunne ka mina nälga. Kui tema mind armsa ja süütu pilguga vaatab, siis ma ei saa vastata millegi muuga. Ja kui tema peaks pahas tujus olema, siis väljendub see ka minul.
Nii see lihtsalt on. Ma ei kujutakski muud elu ette. Mul on mitu plaani tulevaseks eluks, aga elu temata ei jätku, ma teen kõik võimaliku, et ainult sama radapidi jätkata või noh, natuke võib ju paremaks ka minna ajapikku, ma loodan.
Aga minu esimene solistilaul oligi 'Lootus ei kustu iial', nii ma siis elan..

:/

Mis ma siis kribla.. Midagi erilist. Grifuga sain vaheajal 2 trenni teha, ja ta otsustas, et olid liiga rasked ja meil on vaja puhtaa, niisiis hakkas lonkama. Lonkas ja lonkas, hoidis, mis ta hoidis aga õnneks halvemaks ei lähe.. Kõige hullem oli esimesed 2 päeva, siis oli jube kohe vadata ja tunda.. aga hakkas ajapikku paremaks minema. Laup. saime juba traavisirgeid teha.. mingi 5 tk tegime, siis trenn läbi.. Pühap. kolisime kõigepealt Kohilasse, loodame, et saame normaalse treeneri all hakata ka mingit tööd tegema. Noh, vaatab, hetkel oleme taastusravil, kuni reedeni, siis proovime edasi minna..
Ta on nii nunnu.. Kaks hiiglast said kokku ja hakkavad koos ka olema :)

Nimi: Greifer
Hüüdnimi: Grifu/Greifu
Sünnipäev: 29.06 2003
Sugu:Ruun
Tõug: Eesti sporthobune
Värvus:Kõrb
Turjakõrgus:173cm
Isa:Gepatit
IsaIsa:Gardegeneral
Ema:Valencia
Emaisa:Wef
Omanik:Riina Raba
Asukoht: Kohila tall, Harjumaa

Mis siis ikka..

Ma tõesti ei oska öelda, millal tuleb selle blogi viimane sissekanne :D
Aga pole hullu, kunagi see juhtub..
Aga ma tõesti ei tea, kas olla vihane või ükskõikne või arusaadev.. ma tõesti ei tea.. tänu sellele, et minule pooltest asjadest ei räägita või peetakse lolliks(mida ma ei ürita ümber lükata) on kõik nii mõistmatu. Ma tean, et minu elu seal on läbi aga see ei tähenda, et minu hing sealt lahkunud oleks, ma saan ikka veel asjadest aru, mis seal toimuvad ja need ei muutu. Ma ei ole kunagi kedagi süüdistanud, ma ei ole kahepalgeline, aga ma lihtsalt ei oska kindlalt ei öelda või noh kuidas seda seletada.. ma tõesti ei oska.. ok, ma üritan igas asjas näha positiivset, kui inimene on olnud minuga otsekohene ja suhelnud ausalt, siis ma saan olla ja aru. Aga kui inimene ei taha suhelda, kihistab teistega naerda ja ütleb iga asja peale 'ei midagi', siis kuidas ma peaksin ennnast väljendama?!
Ok, see selleks, ma ei viitsi enam sellel teemal jutlust pidada, aga niikaua kuni on see blogi, on ka minu mõtted ja kui keegi peaks seda lugema, siis palun üritage aru saada, mis siis et ma teiega enam ei suhtle.
:) Oli tore, aga loodan, mõndasid veel ikka näha..

Livin' in the shadow of the messes that you made

Ok, ei saa veel sulgeda midagi, ei saa lihtsalt opat talli viia kuna nii tore nii tore, ta vgastas oma jalga kuidagi ja kabjapõletik on.. Sõitsin siis pühapäeval Versailles'iga. Täitsa muhe loom, kui välja arvata see, et ta on paar kuud karjamaal kõhtu kasvatanud ja tal olevat ülisuur ego. Paar ulakust tegi, pole hullu, lõpus hakkas juba tulema. Aga jumala muheda põrkega, kujutan ette, kuidas temaga hüpata oleks. Sain siis esmaspäeval veskast oma viimase asja ka ära toodud ja nüüd passin paar nädalat niisama.. Äkki saan puhata ka.. 1-2 on koorilaager, 8 on õpetajate päev ja 15-16/16-17 on riigikaitse laager :S Ma ei taha minna kuhugi külma kohta telkima ja roomama.. miks see peab ka tüdrukutele olema?! Väkk. Pole hullu.. elan üle, ma loodan, igatahes on iga nädalalõpp midagi ja kui veab, siis saab KUNAGI Grifu ka Uuemõisa. Selles suhtes on sealne elu ikka täiesti teine, aga elan üle.. See ainult peaaegu täpselt 9 kuud või nii.. isegi vb vähem, sest ma saan ta sinna kuskil oktoobris ja ära tuleme esimeste soojadega. Las ta vahepeal puhkab ka maal ja siis kappame Säraverre. :) Oeh, kõik võiks kiiremini minna.. Ja ma pean juhiload ka ära tegema ja siis veel juba räägitakse meie lõpureisist Prantsusmaale läbi Euroopa ja see läheb 6k maksma! Kust ma selle raha võtan. Isa läheb 12. oktoobril ära, kas ma siis ka ikka raha saan w? Ma pean endale rongisõidukaardid muretsema ja oiiiii.. :D Ühest asjast ma ei rääkinud, sain siis endale sadula, täis hüppe sadul, on küll must aga taga on helepruun osa ja mõõda sadulat jooksevad helepruunid ääred :) Suht ilus teine, loodan, et on ka ainulaadne :D Ok ok, sellega kaasneb see, et ma pean sadulavöö ja jalused saama, aga ei tea kust hetkel. Olgu ma lõpetan selle jutu ära, muidu ma jäängi vatrama, kohe kui veskas ära lõpetasin, siis märkasin, et mul toimub nii palju erinevaid asju tegelikult..

Mul on üks paik, kuhu tulen taas..

Noh, tundub, et ma ei pea enam seda blogi kirjutama, keegi nagunii eriti ei loe seda(just vaatasin statistikat) ja isegi kui loeb, siis sellest pole kasu kellelegi, et ma vaatan, äkki teen uue blogi alates pühapäevast ja selle lõpetan laupäeval ära :)

:/ :) :(

Elu on draama. Oli tore, kaua kestis, sai igast asju pe***e saadetud ja orjatud ja muid asju. Vähemalt toimus koguaeg midagi, aga iga asi saab otsa. Nii ka see. Loodan, et minu nimi ikka jääb sinna seinte vahele :D Mul vahet ei ole millisena, aga võiks jääda.. Mul oli väga... mm, kuidas nüüd öelda... huvitav seal. Sai erinevad hobuseid näpitud ja ratsutatud ja isegi vb mõned edasi arendatud, ei tea, seda öelge teie.. Aga üks asi on kindel, vähemalt ei pea ma enam neid piinama, nagu mulle ju kombeks on. inimesed ei pea enam mind vihkama, keegi ei kuule enam minu kamandamisi, ja keegi ei saa minu tegemiste või mittetegemiste üle vinguda. Aga tõsiselt, olen omandanud tänu sealsetele treeneritele, hobustele ja muudele pudulojustele väga palju uut ja olen tänulik selle eest. Muidugi on ka klatšitud peaaegu kõiki.. Aga tulen teile külla kindlasti, sada protsenti, tulemata ei jää.. Aga tulge aastate pärast minule ka külla :). Ma loodan, et saan oma elu järje peale ilusti, nagu plaanis on.
-
XoXo, gossip girl :)
-
Selline on siis minu postitus kahe nädala pärast.. täpsemalt september 30.
Et jah, selgituseks, kuna ma ei saa enam veskas käia, siis läheb mu hobune Läänemaale Uuemõisa talli ja ma hakkan seal nädalavahetustel käima. Veskast korjan oma asjad kokku ja kolin minema ühesõnaga. Hetkel annan endale aru, kuidas sellest isale teatada, et ma ei käi enam veskimetsas, aga ma tahan ikka 3000.- kuus.
Et jh, ma ei viitsi enam kirjutada..

:)

Mine metsa.. see nädalavahetus läks nii kiiresti mööda.. Liiga kiiresti, oleks mõnes mõttes tahtnud, et see jätkuks aga samas mitte. Hobustele oli see väga suur koormus.. Mul on tõsiselt kahju neist. Aga mõni inimene lihtsalt ei soovi neile olukorda lihtsamaks teha. Aga jh, igatahes mulle väga meeldisid mõlemad ööd ja päevad. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii tänulik vinkule, et ta jaksas seda kõike.. Lõpuks küll suutsin ise ära vussida aga pole hullu, seda oli oodata, et midagi läheb varsti viltu :) Samuti olen tänulik traavlipoisile, kellega saavutasin ka hea koha ja tüdruk oli muidugi ka tubli.
Kõige rohkem meeldis mulle viimane parkuur. See tundus mulle suht kõrge lõppkokkuvõtteks aga pole midagi, ma pean ikkagi harjuma ju sellistega, ei saa jääda mingite imelikkudega sõitma 70cm-t. Niiet, viimane parkuur siis. Usun, et ta oli juba väsinud ka, aga me proovisime vastu pidada, ega ma ka mingi üliergas polnud. Niisiis.. Soojendusel pani juba mingit imelikku, ma tõesti ei ole hobulausuja ja ei saanud alguses aru, miks ta nii imelikult käitub, aga ikka sundisin teda ennast kuulama. Okser tundu nii kõrge seal, et anna abi.. Ei taha meelde tuletadagi. Njh, läksin siis platsile.. tervitasi ja alustasin.. mida hekki, ta hakkab suvalt kaare peal jalgu vahetama ja lööb veel takka ka ja mul on stardiliinini 10m. Nii tore, pole hullu, edasi läks enam-vähem. Muidugi peale süsteemi viiendale minnes hakkas jälle lollitama, jalg vahetama ja jäi mõni meeter enne äratõuget traavile. WTF!? EDASI!, õnneks saime üle, siis ei lasknud tal enm ära vajuda vähemalt, aga viimased kaks hüpet ma mõtlesin, et wow, ta tahab järgiandmist ja ma mäletan, et nägin oma käsi võimalikult ette andmas.. Ja siis..finiš, lõpuks, ma ei saa aru.. Tavaliselt konsentreerun rohkem sõidule aga täna pidin vaatama, et alla ei kukus. ok, väike puhkepaus ja siis ümberhüpped. kolm meid oli.. Esimene tegi puhtal, aga mul olid paremad pöörded varuks.. tuli siis minu kord.. Esimene, pööre, teine oli süsteem, ta sai aru, kuhu minna, okseri peal kael pikalt vasakule, pööre, edasi.. siis oli midagi imelikku, jäin nagu magama ja siis ei saanud täpselt aru mida teen ja ei otsustanud õigesti, käppisin liiga palju teda eest ja vb tagant ka ning läks liiga lähedale.. Järgmine mõte, peaasi, et ma siis kiiresti teen.. Põhiparkuuris tulin seda vahet seitsmega, seekord viiega..pika kaarega okserile peale, ma tean, et see on parim lennufaas, mida ma olen tundud oma ratsutamisaastate juures., siis viimane pööre ja elavalt viimane tõke.. Teadsin, et hobune tegi kõik, mis ta võimuses, oleks teinud paremini, kui ma poleks nii palju teda enne tõket seganud aga pole hullu, elab üle, vähemalt ta sai lõpuks boksi, siis dušši alla, natuke rohtu ja siis puhkama ööseks :)
See oli väga tore viimane võistlus, adrenaliin oli tagasi..

Love the way you lie

Miks on mu teel alati nii suured takistused? Ma saan aru, kui on mingisugused aga miks nii suured.. See ei ole aus, et kui teistel on vaja, siis nad saavad ja siis kui minul on vaja, siis tehakse kõik, et ma ei saaks.. Õnneks saab ta täna minu omaks, aga mis kasu sellest on, kas ma panen ta endale tahaaeda ketti w? Miks mõni ei või olla vastutulelikum.. Ma ei saa väita, et kõik, kuna ma olen oma silmaga näinud, kuidas keegi vähemalt üritab. Ta ei saa ka kõike teha, aga selle pärast ma üritangi sinna tuua, sest mul on seal keegi, kes vb hoolib v midagi taolist, igatahes sitaks parem kui eelmine. Eelmine lahkus ja isegi ei mõelnud sellele, et mõni ei saa sellest kergesti üle, aga vahet pole, teda on ka tänu sellele inimesed jätnud..

Next time... there won't be no next time!

Grifu

Noh, homme kell 8 peaks ta veska saabuma, vaatame mis siis saab.. :) Ahjaa, räägin siis natuke sellest nädalast ka. Esmasp. oli rõve haige olla, eriti trennis, teisip. ei läinud kuhugi, kolmap. on juba parem olla, homme on spordipäev, loodan, et saan vabandada välja haiguse tõttu. Siis lähen veska, vaatan Vanamehe üle, ta sai täna öösel lahti ja sõi ennast mönuga täis. siis trenn, siis tuleb Grifu, siis koju. Reedel kool, veska, sõidan, arvatavasti valmistame platsi ette, jään kaheks ööks linna, laup. võistlused. Võistlen arvatavasti hetke seisuga Leedi ja Liblu 75, Vinku 90 ja pühap. Vinku 105 :) Tore, loodan, et raha ka ikka saan selleks ajaks. Hetkel ei tea täpselt, kas võiks minna Grifuga pühap. ka 90? Vaatab.. Homme selgub. ja siis läheb elu edasi samamoodi nagu ikka, kool, trenn, kodu. Mujale pole aega.. :)
Seeya!

*****

Noh, mida ikka rääkida, olen üdii haige, koolis peab käima, trennis peab käima. Saan LOODETAVASTI järgmine nädal normaalselt ratsutama. :) Ei, elu on hea, kui keegi aitab. Selle juures olen tänulik ühele inimesele, võibolla kahele, kes selle võimalikuks teevad :) Ega mul kedagi teist arvatavasti pole vajagi, või noh, pole eriti mulle toeks, ega huvitu minust. Vähemalt ma tean, et mõnikord, kui vanemad lapse elu organiseerivad, siis see läheb kokku ka viimase soovidega :) Jh, oleks juba tahtnud temaga see nädal võistlema minna aga tänu ühe inimese mittekohalviibimisele ei ole see arvatavasti võimalik. Kes teab, aga ma arvan siiski, et seda ei juhtu, kuigi lootus sureb viimasena..

Oh jh..

Kiirelt.. Olen viimased päevad nii läbi omadega, ei suuda enam, ja alles nüüd hakkab kool, ei suuda juba lõpetamist ära oodata.. Et käisin täna siis Herkkoga sõitmas.. See hobu pole kahjuks mulle, temaga peaks nii plaju tööd tegema aga ostu tingimused ajavad liiga keeruliseks asja.. Njh, neljap. lähen Pegijat vaatama, laup. lähen Tartumaale kolme vaatama ja pühap. Läänemaale kolme vaatama, loodan, et midagi nüüd ikka saab, siis vaatab edasi.. vähemalt on Kohilas boksirent nata odavam kui mujal Harjumaal :)

Neljap./Reede

nu ma siis kirjutan ka.. Ei, mai saa, päeva alguses mul polnud mitte midagi erilist plaanitud, aga lõppkokkuvõtteks kujunes päev nii..
Hommikul veska appi, seal mingit erinevad tegemised ja siis korraldas My oma sünnipäevavõistluse. Kaotasin Kardole :) Mõnus ikka. Ei pole hullu, mulle meeldis, et see oli nii trenni kui ka võistluse eest, sest ma arendasin soojendusel ennast natuke, väga hea ju. siis pidime mingi suht tükk aega Narva Cup'i jaoks tõkkeis angaari ette sättima ja lõpuks kirjutasime kirja neile, mida võtta :) Nii, siis läksime taksoga My juurde. Väga lahe elamine neil, ja mulle hullult meeldib tegelikult, kuidas lapsed emaga läbi saavad. Sry, et sellist imelikku asja mainin, aga nii se on, see jäi silma. Kui söögilauas enam istuda ei tahtnud, siis tuli laskuda viis aastat nooremale tasemele ja ühte peituse mängu mngida xD. Tore oli, päriselt ka.. ei tea ju kunagi, millal sellist asja veel kunagi teha saab. Meelde jäid need asja, et mul oli Kristiini pükstest kahju ja Lotta ja Älisi jalgadest :D. My oli ka tore, paneb üleni mustad riided selga.. Njh. Siis lõppkokkuvõtteks sattusin ööseks Kristiini poole ja jäin varsti magama..
-
nii, Reede..
Ärkasin hommikul, Aime viis mu veska :).Tänud, et viitsisid, ma mõtlesin, et ta tahab äkki kohvi juua ja nii, aga ta vahepeal juba, et hakkame minema..ok, läksime. Veksas kordetasin tunnis, sõitsin Bonaga ja riisusin tee-ääri. Siis hommikust sööma (.:.:.:.:.trummipõrinad.:.:.:.:.) mäkki. siis prisma päevikut ja vihikuid ostma ja Sauele. Lähen täna ema juurde ja homme arvatavasti jään veska, seal palju teha. Isa pool ütlen siis Kullale, mis ma teen ja kuhu jään ja tema tuleb selle peale, et arvesta sellega, et kui isa ära läheb Austraaliasse, siis mina ei lase sind kuhugi.. Mis mõttes?! Ja siis tulin üles ja tema tuleb kärgi, et mitte et me seda paha pärast teeks, aga lihtsalt tänapäeva Tallinn on nii huligaane täis et alles Pärnus tehti midagi mingi tüdrukuga. Et mitte, et paha pärast, aga me tahame lihtsalt teada, kus sa oled. Mida helli?! Ma ei tea kas ta saab aru enda vasturääkimisest või mitte. Et mina ütlen talle, kuhu ma lähen ja tema selle peale ma ei lase sind kuhugi ja ma tahan ainult teada, kus sa oled. Keri sinnasamusesse, tõsiselt, truely. Njh, ma siis lõpetan, hakkan kohe asju pakkima.. Aga jh, leidsin veel ühe võimaliku kandidaadi.
See ya :)

:D

I did IT!!!!! Yeah, yeah, yeah. Jess, lõpuks ometi hakkab midagi looma ka, pole hullu, et piiri peal aga vähemalt tehtud. Ja käisin täna mära ka vaatamas.. Ta näeb suht kobe välja, kui Tuvi lõpuks temaga lõpetab, siis hetkel tahan küll teda vägaväga, so muchmuch. Ok, enough about today. Ma vihkan seda, et ma pean jälle kooli minema, mingi pedekas õps tahab, et ma laulaksin.. Daah.. vähemalt on see viimane aasta :) nice to see you again..

today's the big day..

Yep, today I have to do well
Today I Have to prove myself worthy
Today I am scared as hell
Today I have to be nerdy.
Please understand my fears
Because I really want this
Please don't make me burst in tears
Cause that's not a thing I miss.

Tänane päev homsest.

Minge metsa. Sõna otseses mõttes. Mulle on lihtsalt liiga head hobused antud. Anygays..Olime Lotta, Erle ja Rebega öösel gartsas ja suht terve öö üleval, erinevate aspektide pärast. Kõigepealt oli siuke turumuttide latataralaat, et anna abi. Aga minugi poolest, mulle hullult meeldis, mul vahet ei ole, mina olen selliste õhtute poolt. Siis hakkasime vist magama tahtma jääda, aga Erlel tuli kinnisidee, et tema tahab süüa ja me siis hakkasime pool 12 mäki poole kõmpima. Kõigepealt ronisime üle veska aia, siis üle tee, trolli peale, statoili, tagasi kõmpides mäkki, ootasime drive-in'is, kõmpisime söögiga veska, üle aia ja gartsa. Siis passisime veel nata üleval ja hakkasime vaikselt magamisele mõtlema, mul pole õrna aimugi, mida nad seal veel edasi tegid, aga ma olin tsipa väsinud ja lihtsalt ei jaksanud silmi lahti hoida, eg a rääkid,a kuigi ma enam-vähem kuulsin, et nad rääkisid. Anygays, mingil suvalisel hetkel kargasin ma öösel istuli ja vaatasin telefoni, kell oli peaaegu pool neli. Siis üritasin veel pikali olla aga kärbsed segasid kuni hommikuni, kuigi ma olin kaheksandasse nendest väikese surnuaia teinud juba. Aga jh, siis kell viis vaatasin kella, mille peale Rebe küsis, :'' Mis kell on?'' täpselt sellise häälega nagu ta oleks 80-aastane vanamees :D Vastasin, et viis ja selle peale kostis, et näh, ikka ei saa üles tõusta xD. Njh, ei hakka hobuseid kell viis äratama. Igatahes, edasi panime hommikul hobused valmis ja startisime võistlustele. Perilasse jõudes oli meil täna päris normaalselt aega. aga jh, ma teiste saavutustest ei hakka rääkima, aga minu põhiline mõtteviis oli selline...
-
Läksin parkuuri vaatama, ilma treenerita, tema tegeles Marisega, tore, pole hullu, harjunud enam vähem. Sain valmis pandud hobuse treileri juurest ja kõndisin platsi juurde. Kui ma selga läksin, siis imestasin, et ma olin jälle nagu liimitud sinna sadulasse ja palav päev oli niimoodi ära ka väsitanud, et nagu ei jaksanud väga. ok, sain soojenduse kuidagi tehtud, muide, Vinku oli täna ennast jälle kokku võtnud ja kuulas päris hoolikalt. Soojendus läks päris ilusti. Samal ajal mõtlesin endamisi, et ma tahan Maarja Martinsonile ära teha. Kui ma teda soojendamas nägin, siis imestain, et ta on jälle Hipisega edusamme teinud.. njh, läksin siis sõitma, enne mind oli 3 inimest puhtalt sõitnud. Alustasin rahulikult, 1., 2. pööre, 3. kuidagi kitsa vahega neljas.. ja niimoodi lõpuni, kuni viimaseni, mida ta ka ei puutunud. Olin nii õnnelik, et mul selline hobune all on, kes lihtsalt hüppab puhtalt, ise peaaegu mitte midagi tehes. Ok siis tuli ümberhüpped üle küsida ja nendeks valmistuda, Mariselt sain teada, et viimane okser oli 110 cm. Ma olin ka siis õnnelik, kui ma kuulsin, et Martinson tegi puhtalt, aga liiga aeglaselt :P Njh, ei vedanud tal aga mul oli muulegi mõelda. Põhiliselt peale ümberhüpetele soojenduseks hüpatud rääkisin Vinkuga. Mu sõnad olid: '' Jah, meie seda võistlust ei võida, kui sa just midagi väga imelikku ei tee. nimelt hüppaksid omal vabal tahtel. Ma tean, et sulle tegelikult seda teha ei meeldi, üldse hüpata ma mõtlen, sest hommikuti kui sa minu kõrval jooksed, siis kui ma üle lati peaksin minema, siis sa hüppad kõrvale ja paned perutades minema, see ütleb peaaegu kõik.'' Sellise mõttega pidin nüüd vastu seisma võistluse viimasele osale. Nimelt nüüd pidasin enda põhikonkurendiks Gerorgetowni. Ta oli eimene ja tegi puhtalt, aeg 31,23. Njh, teisi ma ei mäleta väga, aga tuli siis minu kord. ma üritasin olla võimalikult rahulik. Startides andisn kohe hobusele hoogu ja alustasime. Kohe, kui mul kuhugi samm ei klappinud andsin veelgi hoogu juurde. Ma teadsin, et süsteemilt tagasipöördega okser on mu suurim väljakutse aga ma üritasin. Süsteem, samm klappis, hüpe ilus, edasi jooksis. Lasin tal paar fuleed joosta ja siis toimus pööre. Nimelt sõna otseses mõttes koha peal ümber pöörd ja hoogu, ees ootas meid planguga 110 okser. 1......2.......3... Samm ei klapi!?!?!?!?!? Minu aju ütles tol hetkel üles ja ma ei teadnud, mida teha. Kõik oli tema teha. Ma andsi käe ette ja lootsin. Nägin, kuidas vaikselt maapind hakkab kaugemale jääma ja ma näev hobuse jalgu takistusele tõusmas. aga see oli lai okser ja tal polnud viimasel fuleel peaaegu üldse hoogu, ta ei tee seda ära.. Ja järgmine hetk olime nelja jalaga maas ja meie taha jäid kriisked ja karjumine ning puhas ületus juustuokserist. Ma olin tol hetkel nii õnnelik.. Ta päästis mu ära.. Ja ta hüppas ise. Seejärel kuulsin kohtunike juurest.. Aeg 27,millegagi, sest mulpolnud mahti edasi kuulata, kuna ma teadsin, et olen meie etteaste teinud ja see on peamine. Järgmise ja viimase sõitja sõitu ma ei suutnud enam vaadata, ma olin liiga õnnelik, aga ma nägin, oma enam mulle näitamas ühte näppu, see ütles kõik.. Ma olin tõsiselt joovastuses, meie viimane välivõistus, 100cm, mille viimane tõke oli 110, ja me tegime neile pika puuga pähe :)

Tulevik.

Minu tulevikulootus..

Nii tore jälle..

Ma millegi pärast hakkasin juba lootma, aga mis mõttega, tuli välja, et enam ei ole mul võimalustki teda saada :( Ehk siis mul pole enam mitte kedagi, kelle pärast seal olla..

!!!

Saage aru, ma palun vabandust enda käitumise eest, ükskõik kellele ma midagi teinud olen, või öelnud olen, v mõelnud olen. Minu eelviimase päeva rääkimistoon üritas olla sarkastiline, aga nagu ikka, keegi ei saanud sellest aru ja siis tekkis vist tüli, ma pole kindel. Ma pole kunagi milleski kindel, selle pärast olen ma ka nn. kohuke. Ma üritan seda kõigile meelde tuletada, aga i te tahate, et ma oleksin natuke täiskasvanulikum, aga sage aru, ma olen ärahellitatud, väärakas, egoistlik, lollakas, ja väga üksildane. Mul ei ole mõtet seal enam olla, kui minuga ei räägita ja mul ei ole kellegagi koos olla ja pealekauba on sealsed olemistingimused ja rahavas täiesti null v põrgu. Mitte kedagi... Ma tean, et ma teen asju valesti, aga ärge karjuge minu peale selle pärast, tulge rääkige, ma kuulan ja üritan vastata. Ma tean, et sellel postitusel pole erilist mõtet, aga kui te tahate siis öelge ja ma räägin teiega silmast silma. Mul vahet ei ole, peaasi, et ma ei pea niimoodi elama, kuigi sellest on vähem kui kaks päeva. Ok, ja kui ei taha vastata, siis võtke teatavaks, et kui kool algab, siis esimese kuu jooksul ma lahkun, kui sellest midagi välja ei tule ja kui ma pean iga päev sinna saabudes samas olukorras olema. Ma ei suuda seda üle elada, kui ma pean olema selline nagu ma olen. See mis ma ütlen ei ole kunagi mõeldud solvanguna v õiendamisega, võtke seda esimese asjana irooniaga ja kui pihta ei saanud, küsige üle.. See ei ole raske, ja minult võib sama nõuda..
aga noh, vähemalt saate siis ühest tüütusest lahti ja minu unistused purunevad.

Falling.

Ma tunnen ennast nagu mingi üleliigne asjandus, kes jääb kõigile ette, ei oska midagi teha, näeb kole välja, kellel pole kombeid what so ever, ei oska suhelda, on loll nagu lauajalg ja tema arvamus või teguviis ei ole kunagi teisele aksepteeritav.

Tegevused.

Et viimasel ajal olen ma rohkem oma mõtlemisest ja elust rääkinud aga täna ma siis kirjutan üle pika aja oma tegemistest. Et siis tänane päev :)
Alustan eile õhtust :)
Läksin õhtul ema juurde.. Õhtul leidsin enda valged võistlusasjad sealt,, mm ei tea kuidas need küll sinna said.. Ok, hommikul enne kaheksat juba autos ja Tallinna teel. 8:50 tuli buss Sauelt, mingi peale poolt alles sain trolli peale ja loomulikult jäin mingil määral tundi appi hiljaks.. Pole hullu, sai oma tunni kätte see tüdruk, kuigi ma küsisin ta käest, kas ta on siin varem sõitnud ja ta vastas, et mitte aga ta tundus nii tuttav.. nii häälelt, kui sõiduoskustelt :D Anyways.. peale tundi läksime selle sama tüdrukuga(ta oli Põkiga-mina Vinkuga) hobuseid õue söötma, sest Põkk oli tunni lõpus paar imelikku kõhatust teinud, mingi 2-3 korda, aga ikkagi.. pärast oli parem. Siis lasin tal Põki tagasi viia, ise läksin Vinkuga maneeši. olime seal nata üle poole tunni, ta midagi erilist ei teinud, natuke õppis piitsa kasutama :D Ta isegi sai mulle pihta korra! xD Siis palus Lars mul talle tundi anda, küll on uudis, igatahes, ta rääkis, et tänane tund oli väga palju kehvem, kui eilne, aga vahet pole, nii asjad käivadki. Kõik võivad minu puhul kasvõi võtta, miks ma enam pole hobuse peale peale tundi tige, aga see ainult selle pärast et ma tean, et kord on parem ja kord halvem, nii see käibki. igatahes, tagasi päeva juurde. Et peale tundi tulid mingid tüübid(lõpuks avastasin, et see Kerttu sealt meie horseka tiimijuht) mingeid takistusi võistlusteks kuhugi võtma. Ma siis võtsin Larsi käest Vita, et ta saaks sellega tegelema minna ja siis, kui ma olin hobuse lahti võtnud ja ära kastnud, siis muru peal ta veel küsib mu käest, kas ma saaksin Vita ära jalutada ja boksi visata.. Mhh, mida ma tema arust samal ajal tegin, aga jh, ta oli vaja poole kolmeks kuhugi minna ja kell oli 15 min. pärast 14:30 tol hetkle. Daah, nii temalik jääda viimasele minutile. Njh, viisin siis Vita kunagi ära ja avastasin, et võiks rongi peale jõuda. Kui ma lõpuks trolli peale sain, siis mõtlesin, et ma jõuan täpselt kuna troll sõidab 10 min. ja mul oli 20 aega, aga eiiiii.. trollijuht oli mingi eriti tigu. hullem kui kolme jalaga ja ühe tiivaga kärbes! Njh, ma siis jooksin ja kuidagi jõudsin, viimasel sekundil. Rongis tuli meelde, et ma unustasin treenerilt ikka ühte asja küsida, homme küsib siis.. õhtul oli suht igav isegi, olin emal töö juures, ta pidi ka kuhugi linna minema ja ma siis olin poeas ja inimesed on nii nõmedad! Kõigepealt käis mingi 6 inimest niisama muidugi vaatamas ja siis tuleb mingi neiu, kes tahab osta ühe õie viiesajasega! Daah! Mul polnud ühtegi sajalist, ema oli kõik kaasa võtnud xD. Njh, kuidagi siis sai, aga nüüd passin kodus, kuulan Svjata Vatrat ja hakkan muusikat alla laadima. Oehh. nii pikka teksti pole ammu kirjutanud :)
Bye!

What do you want from me?

There might have been a time when I would give my self away
Oh, once upon a time, I didn't give a damn.
But now, here we are.. so whataya want from me?
Whataya want from me?
-
Just don't give up
I'm working it out
Please don't give in
I won't let you down
-
It messed me up
need a second to breath
just keep coming around
-
-
Jeah, it's plain to see
Baby, your beatiful
and there's nothing wrong with you
It's me
I'm a freak
But thanks for lovin' me
Cause your doin' it perfectly
-
Yeah there might have been a time, when I would let you slip away
I wouldn't even try but I think you could save my life.
-
-

Saue.

xD xD xD
Ma ei või lihtsalt. Nii naljakas on vaadata inimest, kes üritab näida kõigena, aga tegelikult..
Igatahes mu point on selles, et jõudsin neljapäeval lõpuks 'koju' peale väga nõmedat ja väsitavat olemist. Njh, igatahes, jõudsin kolmandale korrusele, ütlesin Kullale tere ja istusin maha, et mõelda, mis ma nüüd siis teen. Ja kuulen, et 5 min. pärast hakkab hull askeldamine pihta. kulla tuli siis üles ja vaatas ilge tähtsa näoga ringi ja hakkas siis Mari asju koristama ise rääkides, et issand, mis siin kõik ka ei ole. Seda oli liiga naljakas vaadata. lihtsalt, kui mina jõudsin, siis tema lamas oma voodis, läpakas süles ja telekas mängis ja suht kohe kui ma koju jõudisn, hakkas nii tähtsalt askeldama. Nu ma ei või lihtsalt.
xD xD xD

Niisama, again..

Et siis on juba paar nädalat suutnud veskas olla ja juba jooksevad asjad rappa. Kes teab, see teab. See suht mõttetu, ja ma veel lootsin midagi edetabelist saada.. Kuidas ma saan, kui sa pead mai tia mis summasid iga asja pealt maksma. See on varsti suht võimatu. Aga noh, ega ma kaua ei saagi seal enam jõlkuda, niikuinii ma vean kihla, et küll pole raha ja küll on muud asjad olulisemad ja igast muid asju. Niiet, jah... Be prepared, be prepared.

MI-KA MI-KA MI-KA

Käisin siis eile Mika kontserdil. Ja teate, see kontsert ei lähe nii pea meelest ära. algus oli jh jama, et vihma sadas ja ootasime ligi 2 tundi, et üldse midagi juhtuma hakkaks, aga lõpptulemust see ei kõiguta. See oli PARIM kontsert, kus ma kunagi käinud olen! Ma ei usu, et tuleb sarnast kontserdit veel minu jaoks. Kui just ta uuesti Tallinnasse ei tule :D eiei, Mulle just meeldis, et sain olla suht lähedaste inimestega ka seal ja kõige rohkem meeldis mulle inimeste kaasaelamine. See oli nii fantastiline. isegi alguses, kui see remondimees sinna lae alla ronis, et lampe parandada, see käis nagu kõik šhow sisse, kuna juba siis esimesed inimesed kiljusid :D. Aga jh, kahju, keda seal ei näinud ja loodan, et Mika jätkab oma laulukarjääri sama hooga, kuna ma olen alatiseks ta fänn :) (Ps. ta oskab väga hästi trompetit mängida) :D

Tere jälle maalt see rahvas!

Oh jh, mis ma ikka öelda oskan, see suvi olen ma teinud rohkem asju kui eelmised igaljuhul. Pean ütlema, et ma näen isegi, et mul on väga raske.. Keegi teine, minu tuttavatest, ei pea enda asju ja eelkõige ennast niimoodi majast majja tarima ja üritama elada mitmes kohas korraga. aga jh, pole hullu, elan üle, ma loodan. Mingitest erilistest muredest ma rääkima ei hakka, neid on kõigil küllaga. Aga natuke jutustan siis siiamaani suvest. Kõigpealt sai see suvi väga ilusa alguse sellega, et enamus meist pidid olema poole juunini vähemalt koolis, kaasaarvatud mina. ok, pole hullu, see möödas. Siis sai k natuke aega veskas oldud mõnuga. ja oli siuke tore päev, nagu 18.06, mil oli meie sportgrupi viimane trenn enne puhkusele minekut. See oli mõnus päev. Põhiline tegevustik: soojendus, kõrgushüpe, söötmine, söömine, hängimine, pakkimine ja mõnulemine :) Minu nüüdseks kõrgushüpperekordiks on Windariga 133cm. Pole paha, ega rohkem ei tahagi. Aga jh, siis sai reidikaid tehtud muru peal ja siis sai treeeneri poolt tellitud head toitu süüa :)Mmmm..
Jh, siis hakkasime pakkima kuuks ajaks eemal olekuks. Mina ja Lotta suundusime Aegviitu. Esimene plaan oli seal mõnuga kõike teha, aga selle mõtte rikkus ära üks inimene ja üks ilmastikutingimus. Olgu, esimesel nädalal jäi laager ära, kuna lihtsalt ühtegi last polnud. aga see eest saime iga päev tööd rügada. Hommikul 8.30 üles, hobustele vett, jänestele muru, loome hobustele uued koplid, peaaegu iga päev eri kohtadesse, samal ajal iga päev vanu lammutades. Üks päev pidime saepurukotte tassime mingilt naabrilt platsile.. Normaalse inimese saepurukotid on kerged ja kui sa oled 70kilone suht tugev inimene, siis tassi kasvõi kahte korraga. Neid kotte oli 3 hunnikut ja igas hunnikus üle 20 koti. Esimesel päeval me tegime ühe huniku ja me tegime seda kahekesi ja käruga(kuhu mahtus 2 kotti) 3,5 tundi..
Seal oli ligi 26 kotti ja me tõstsime ühe koti kahekesi kärusse.. Võite proovida kui rasked need kotid peavad olema, et seda nii kaua teha.. Ahjaa..tehke seda ka 30 kraadise kuumusega. Olgu, see oli meie kolmas päev seal.. pole hullu me tulime reedel tulema :D Et, kuna Lottal silm oli haige, siis me kumbki järgmine nädal ei läinud. Mina olin ema juures mingil määrel, mingil määrel Krissu juures. Igatahes, käisime Krissu perega siis järgmine reede Linnanmäkis. :)Tahaks alati sinna uuesti minna, ei tüdine lihtsalt, ja me hakkasime nii vara tulema xD Ok, oli lahe

Lõpuks!

Lõpuks ometi saan internetti.
Lõpuks ometi ei pea ennast iga sekund õues peksma.
Lõpuks ometi saan normaalselt trenni teha.
Lõpuks ometi ei pea kuni 7h päevas hobuse seljas jõlkuma.
Lõpuks saab minna merre ujuma.
Lõpuks ei pea 30-kraadises palavuses ennast oimetuks rügama.
Lõpuks on kõik jälle nagu ennist.
Aga lõpuks ja ennist ei tähenda kõige paremaid asju..

Suve päevad..

Hetkel tegutsen koos Lottaga Kivisaares. Ütleks, et sorri, aga ma tõesti ei soovi enam sinna sattuda peale juulit. Aga ma ei hakka midagi nilbet siia kirjutama, äkki mõni loeb ja saadab edasi. Aga noh, hetkel Kristiini õe pool nädalavahetusel, ma ei taha et see nädalavahetus lõpeks!! Pole hullu, suur tüdruk, elan üle.. Ok. Ma ei viitsi rohkem kirjutada..

30.05

Pole millesti eriti kirjutada. Eile sain Larsilt jälle.. Hetkel on kopp ees siinsest elust... (Kes teab, see teab) Ahja,, ma ostsin endale täna mingi ZenBox'i niiet mu uus nr, või noh teine number onnn(oot, ma kohe vaatan xD)56180765! Et jh, kes tahavad vist zen'iga tasuta rääkida v midagi sellist, siis nüüd saab minuga ka. Ok, et siis nata plaanidest.. Hetkel loodan, et ma ikka gümnaasiumi lõpetan! xD Eiei tõsiselt. aga jh, hetkel lähen kuuendal juunil Orule(maale siis) Seal olen mingi paar nädalat või nii ja siis mingi juuni keskel kunagi Lottaga Kivisaarde. Loodan, et saab ikka kuidagi sinna nagu ilusti mindud ja pealegi ma ei tea mida kõike ma sinna kaasa võtta ei taha, niiet ma hetkel loodan, et me ei pea rongiga minema xD
Aga jh, sünnat ma ei pea, vist, ma arvan.. Aga see teine teema juba.
Ps. Isegi mu kullakallis väike õde on juba selle paari kuuga nii tüütuks muutunud, ma lihtsalt ei saa aru kas tema ikka saab maailmast õigesti aru. aga jh, kunagi räägib veel, loodetavasti tuleb mõni hea jututeema. Või noh, selle jutu lõpuks üks hea teema :D Ma olen ikka nii rahul enda selle aasta saavutustega ja ma ei egotse hetkel! Mulle on lihtsalt nii head hobused kätte antud, kuigi mõni ei arva , et Windar v Tetris, või Liblik v isegi Praider just NII head hobused on, aga nad on, päriselt ka.

Pilte võistlusest siis :)

Ma ei viitsi enamnii väga siia kirjutada, ja hetkel pole aega ka, õpin kirjandust.. Bye!
(Pildid siis Kristiina Kangro tehtud ja ainult temal on autoriõigused!)

Kutsu..

Meie koerapere uus liige :)
Say hello to Izzy!

Igast :)

No mis ma ikka ütlen.. On juhtunud häid asju ja halbu. Millest ma enne alustan, äkki halvematest, sest äkki ma siis ei mõtle nendele hiljem, kui olen headele ka mõelnud. Et siis.. Ma ei suuda lihtsalt elada niiviisi.. Hetkel teab minu seisukohast 1 inimene( ja jälle tulevad pisarad vägisi silmi..) No mis ma teha saan, ma tunnen enda isale kaasa, aga ise ta valis selle tee aastaid tagasi ja nüüd tahab ta , või noh, mis nüüd, juba ammu tahtis ta mind ka sellele teele viia. aga saage aru, siis oleks mu elu täiesti teistsugune, ma arvatavsti või siis võibolla ainult õpiksin paremin, aga seda ka ei tea, sest siis käiksin ma ju hoopis teises koolis. Aga jh, igatahes ma ei kannata neid jutte siin välja. aina teen midagi valesti, sest ma ei ela nende elu. Ma loodan hetkel südamest, et see lõpeb varsti. Aga nüüd siis head asjad :D Et jess, suvi hakkas! Lõpuks saab päikest võtma minna ja suveplaanid on ka enam-vähem paigas.. Loodan, et saab huvitav olema. Et siis mul on väga vedanud, et mul on see võistlushooaeg hästi läinud, aga eks ma ole natuke sohki ka teinud, ma ju sõidan nii madalaid parkuure, et anna abi.. aga pole hulle, vähemalt ma olen iga hobusega rahul olnud, kellega võistlemas käidud. Ja noh, mõnes mõttes on hea ka, et me saame kuu aega veskast eemal olla, siukest asja pole enne juhtunud :D Aga noh, siiamaani on ainukesed head jäänud minevikku. Et ma saan pea kuu aja pärast 18 ja ma ei tea, mida see muudab mu elus, sest ikkagi täiskasvanu juba.. Ma loodan, et keegi ei mäleta minu sünnipäeva, äkki ma siis ei saagi vanemaks, ei taha saada lihtsalt. ma ei näe endas täiskasvanut, kuigi üritan oma probleemide jaeluga ise hakkama saada, ja ütleme nii, et kui ma peaksin elu nii jätkama, nagu eilne päev oli, siis ma ei saagi täiskasvanuks.

Njh..

Oioioi, mis ma küll täna kõike teada ei saanud..*evilsmile* Et siis käisin täna emaga rääkimas.. Ja põhiliselt nagu ikka rääkisime ratsutamisest. No mis seal ikka, mu ema nõustus minuga sajaprotsendiliselt Elsoni suhtes.. Ja mis veel, kuna isal oli kunagi (vist oli see nimi nii) Ekseliin, kes oli hull.. nagu literally nutz. Siis ta sai temaga palju häid kohte ja isa räägib koguaeg mingist kõrgushüppe või võimsushüppest Saaremaal. Täna ütles seda ena ka. Ja ta ütles ka seda, et keegi(tal ei tulnud nimi melde) oli selle võistluse ajal isast mööda kõndides lihtsalt küünarnukiga hobusele ribide vahele andnud.. Ma küsisin miks ja ta vastas, et eks ikka kadeduse pärast. Kuna isal oli nii palju häid hobuseid ja ta võitis tihti.. No ja kuna kõik, Prohhoravid, Elson jt. ju teavad tegelikult minu isa, siis võidakse minuga käituda niimoodi, nagu käitutakse ainult perekonnanime tõttu.. Aga teate mis, Mul kama kaks. Mina olen uhke enda isa üle ja ema samuti ja ma ei kavatsegi ennast lasta maatasa teha mingitel joodikutel. Punkt.

Tere. :D Täna oli siis pühapäev... Täna olid Perilas võistlused, me ööbisime veskas ja esimene äratuskell oli 5.30. :D hullult ma ärkasing või peaks ütlema meie selle peale üles. Mingisugune 5.42 äkki sain maast lahti. Läksime kööki, sõime ja siis talli. Hakkasin kohe Priidule patse tegema. Pooled tegin ikka alles Perilas valmis. Kõige pealt startis Lotta Priiduga. Jess, puhas sõit ja kuna ta oli teine starija 43-e seast, siis loomulikult läks ta juhtima :D. Ok, vahepeal oli ka mingied sõite.. nt Älla.. ja kõik :D. Njh, kui Lars mulle soojendust andis, siis ta ütles, et kui ma teen enda sõitu, siis mul jääb varugi :D Noojah, läksin siis platsile. Kordasin parkuuri üle ja alustasin.. Esimene asi, mis mulle meeldis, oli, et hobune kuulas mind, ja ma tegin KÕIK, absoluutselt KÕIK pöörded, mida ma tahtsin teha. Enne viimast tõket veel kuulsin veskakaid karjuma pööra!pööra! :D Mõte käis peast läbi, et Ma ju pööran! :D Ei jah, lõpetasime puhtalt. Kohtunik ütles sõnad, et ..läks omakorda juhtima.. Olin väga rahul hobusega, endaga... nagu alati, (oskaks ma vaid ratsutada! xD) Nuujha, siis tulin maha, panin teki peale ja jäin jalutama. Priidu hakkas imelikult kraapima.. Esimene asi, kas kõik korras..? Ja ei olnud, mina lihtsalt ei kuulnud ühelt poolt ja ta ei tahtnud süüa ka, niiet, Aili vaatas ta üle. Autasustamisele küsisin Aarese, lõpuks sain ka tema selga. Njh, see tehtud, kohe asju pakkima. Edasi läks nii ja naa, suht igavalt, aga ometi mul kõik lihased nüüd õhtul valutavad. :D Njh, pole hullu, sain auhinnaks valjad.. Jeee..

Lõpuks siis kodus, sain teadaet isal oli tüle Kullaga mingisugune eile:D:D Hahaa, paras*evil*.

Ahjaa, ma isegi ei hakka rääkima vahepealsest enne Perilasse jõudmist, mis juhtus peale hobuste pealelaadimist. Kes teavad, need teavad..
Igatahes, homsest äkki räägin ka kunagi :). Aidaa..!

Niisama.

Et ikka oleks siia midagi kirjutatud kah, siis ma niisama kommenteerin enda päeva, või noh, eilset kah. Mis seal siis ikka. Reede läks nagu läks. Käisin terve nädala jälle koolis, wipii!:D Igatahes, loodan, et saan nüüd kooli lõpuga ka hakkama, ma ei tea, mis mu koolist ikka saab. Keemia on kaheseis pmt, ajalugu äkki vingerdab välja, saksa vist saab kah kolme ja mata on vägagi kahtlane :/. Njh, loodan, et mind koolist välja ei visata, kuna meil 1 jääb kindlasti suvetööle tänavu aga ta ei tee sellest vist väljagi.. Igatahes, mul on pmt paranenud esta ja kirjandus xD. Kuigi still hate our homeroom teacher onju. Njh, siis veel see isa värk. Nagu isa suht selgelt ütles, et kuna nemad on harjunud siiamaani kolmekesi elama, siis neil on raske mind ülal pidada ja ma ju olen mingisugune rahaõgard. Nu aga palun öelgu, kui ta ei taha või ei saa mulle midagi anda, ma saan ju aru, ega me mingid miljonärid pole. Ise räägib, et ta tahab koguda nata, et saaks kodus jälle mingit remonti teha aga ei , mulle ei või öelda, et ta ei saa mulle anda, kuna muidu ei tule välja. Ma tõesti tapan ennast varsti ära.

Siis... veel see veska.. veska veska veska.. Ma ei saa aru, miks ma üldse üritan.. Niikuinii ei salli mind keegi ja uskugi mind, veskas pole ühtegi inimest, kes ei oleks kasvõi üht korda minu kadumist soovinud. Aga mul vahet ei ole kah, elan nagu ise tahan. Ja seda annab tunda igas elu valdkonnas mul. Ma loodan, et ma saan lõpuks emaga räägitud ja et ta teeb selle paberi ära. Äkki, only perhaps maby then, saan ma oma elu paremasse korda. Nuujha, täna midagi erilist ei toimu, passin kodus, muidugi pean mina tuba koristama, pesu kuivama panema, õppima järgmiseks nädalaks ära, pesus käima, ennast korda tegema, ja mõtlema oma elu ja eesmärkkide üle järele. :) Lähen siis täna õhtul veska ja homme kunagi tulen tagasi. Homme Perilasse, loodan, et läheb normaalselt, kuna muidu läheb nagu ikka, raha läheb, raha jääbki minema, kuigi seal ei ole auhinnafondi ka mitte :(
Ok, ma rohkem ei vingu, loodan, et nüüd läheb paremaks :D

24.04.2010

Nii tänane päev siis, et meil oli toimumas täna veskas sünnipäev-vist sai 20 :D. Jee, küll on vanur. Igatahes, Kaisa tuli juba reedel minu poole ööseks. Ja siis me läksime mingi 11 paiku veska poole. Istusime bussis ja siis trolli peale jooksime ka. Lõpuks olime veskas. Me jõudsime mingi peaaegu maneeši ukse juurde jõua kui kõnnib vastu 1 isik ja ilma tere ütlemata räägib, et tehke siis ikka need mattide alt mingid kõrgemad nurgad üle onju.. Et, inimesed juba komistavad! No mis mõttes?! Ok, mina ei kavatsenudki linna riietega hakata midagi tegema ja läksime vahetasime riided ära ja siis rookima. Siis panin Vinku koplisse, sest ma arvasin, et kuna ta polnud kirjas, et ma liigutan ta kohe ära, pärast pole muret. Ja kui me Kaisaga olime kopli juures ja vaatasime kuidas ta püherdab helistasin ma sellele isikule ja tahtsin luba pesemiseks, aga ei. Tema ütles, et keegi ei pese ühtegi hobust ja väitis või üritas väita, et teed harjaga ja kummiharjaga ja läheb väga ilusti puhtaks ja tõmbab vana karva maha ja kõik.. Mida iganes.. Miks ta enda hobuseid siis koguaeg peseb?! Nuujah, palusin Kaisat appi endale, võtsime 4 erinevat harja ja hakkasime küürima, peaks mainima, et ilus hall tagumik tuli välja :) Ps. tegemist on tumepruuni hobusega. Ok, võtsin ta koplist välja, peale 20min. harjamist, jep, me harjasime teda 20 min. Nhj, teglikult ma võtsin ta välja, kuna My kutsus tordile, sest ta kukkus eelmine päev Seri seljast. Ok, jõudsin kaheksandasse, ja keda ma esimesena näen... Trummipõrin.... SeeSamaIsik. Esimese asjana, Liisu, mida sa teed? Vastuseks kõlas, Ma ei tea, mind kutsuti torti sööm, ma mõtlesin, et söön siis torti. Ok, siis oli koheselt vastuseks, söö ruttu ära ja mine Kadile appi seminariruumi puhastama. Läksime siis jällegi Kaisaga koos, nu ma ei viitsinud üldse enam temaga rääkida, ega temast välja teha nii palju, kui teda seal üleval oli. Kui see sai tehtud, läksime Rebe, Erle, Mirjami, My, Kaisa ja endaga Hessi. Vähemalt ma mõtlesin, et nüüd saab natukeseks ajaks mölisemisest eemale, aga ei.. Kes oleks osanud arvata, et keegi Hesburgeri müüjatest viitsib hakata karja lastega hurjutama. Aga nii see oli.. Seisime kõik siis järjekorras, esimene oli Rebe ja me arutasime, mida tellida ja nii. Ja siis see müüja lõugas, et olge vait, ma ei kuule mida ta tellib xD. Mingu siis kuhugi raamatukokku tööle, kui tahab vaikust! Njh, siis me sõime mingi aja peale ära ja hakkasime ära minema. My võttis Helenile ja Ketule ka kaasa ja nad andsid mingi koti kuhu maktus ainult 2 jooki sisse. Kuna MY ise ei julgenud küsida läksin mina küsima suuremat ja sangadega kotti. Siis hakkas see sama müüja minuga õiendama, et kes ära koristab?! Kõik jätsin enda laudade peale kandikud halva teeninduse tõttu. Sinna need ka jäid, mul oli jumala pohh. Läksime tagasi ja siis läks kiireks. Me pidime mingi 2 tunniga maneešist tõkked välja viima, kõikidele hobustele patsid tegema, ennast riidesse saama, proovi tegema, valged valtrapid alla saama ja sita ära korjama. Siis kui ma Mirjamiga tassisin latte nurkka tuli SeeSamaIsik ja hakkas VIST mingua õiendama, et me olevat pannud kõik koridorist liiva prügikasti ja nüüd tema ei jaksa seda tõsta. Kas tal aru ka peas on?! MINA ei pannud mitte ühte tera ka mitte prügikasti. Mul pole õrna aemugi, kust see sinna sai, aga ei teda ei huvita see ju. Tema jaoks onb esimene ettejääv süüdi, ju siis olin see terve päev mina. Ok, siis kui sai kadrilliga ühele poole, siis läks natuke paremaks. JAh teiste ees on ta nagu mingi haldjas ristiema, te olite nii tublid, te olete nii ilusad, nii värvilised...blablabla...mida iganes. Ja peale kadrilli lõppu esimene asi, Olgu pärast kaka korjatud igalt poolt! Nagu muule ei mõtleks, kui ainult käsutamisele, ma saan aru, et peab korda looma ja peab näitama veskat ilusamini tema sünnipäeval, aga mis kasu sellest on, niikuinii kõik teava, et veska üks sitt koht on. No peale seda vist oli natuke rahulikum. Käisime, saime üleval tüki torti, muidugi eraldi alal, sest meid, lapsi, ei saa ju vanemate inimestega kokku lasta. Siis läksime alla, ponile peet ette ja minema. Viuhh, lõpuks lõppes see jube päev veskas. Loodan, et homsest samasugust ei tule. Hetkel on kodus ja üldse veskast väljaspool väga hea olla. Saab poole paremini olla.. Väga hea, et ma otsustasin sinna mitte ööseks jääda.

Milline tegelane oled sina; Mikolka, poiss või poisi isa?

Ja nüüd näeb ta unes: tema läheb isaga mööda teed surnuaiale, lähevad kõrtsist mööda; ta hoiab isal käest kinni ning vaatab hirmunult kõrtsi poole. Eriline nähtus köidab ta tähelepanu: seekord oleks siin nagu mõni rahvapidu-hulk nägusasti rõivastatud linnanaisi, agulieitesid, nende mehi ja igasuguseid hulguseid. Kõik on purjus, kõik laulavad, aga kõrtsitrepi kõrval seisab imelik vanker. See on üks neid suuri vankreid, mille ette rakendatakse suured veohobused ja millega veetakse kraami ning viinavaate. Alati armastas ta vaadelda neid suuri veohobuseid, kel on pikad lakas, jämedad jalad, rahulik ja ühetasane samm ja kes vedasid eneste järel midagi mäetaolist, ilma et oleksid tarvitsenud eriliselt jõudu pingutada, nagu oleks neil koormaga isegi kergem kui koormata. Kuid nüüd oli imelikul viisil niisuguse suure vankri ette rakendatud väike kõhn võik talupoja hobusekronu, üks neist, kes-nagu ta seda oli sageli näinud-katkestavad endid mingisuguse kõrge puu- või heinakoorma ees, eriti kui koorem juhtub porri või sügavasse rööpasse kinni jääma, ja siis peksavad mehed neid piitsadega nii valusasti, valusasti, mõnikord isegi vastu nina ja silmi, temal on seda nii hale, nii hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, mispärast ema ta enamasti ikka akna alt ära viib. Kuid äkki muutub müra väga suureks: karjudes ja lauldes, balalaikad käes, tulevad kõrtsist mingisugused suured mehed, seljas punased ja sinised särgid, õlgadel vammused. ''Istuge peale, istuge kõik peale!'' karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandpunase näoga mees. ''Kõik viin ära, istuge peale!'' Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:
''Niisugune kronu, see nüüd viib!''
''Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?''
''Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, sõbrad!''
''Istuge peale, kõik viin pärale!'' karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. ''Matvei läks ennist kõrviga minema,'' karjub ta vankril seistes, ''aga see märaroju, sõbrad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile-istuge peale! Kihutanb tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!'' Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes hel meelel võiku uhtma.
''Nojah, istuge peale, mis muud!'' naerdakse rahvahulgas. ''Kas kuulete, tuhatnelja läheb!''
''Nelja pole ta vist enam kümme aastat karanud!''
''Kargab!''
''Ärge haletsege, sõbrad, igalühel piits pihku, olge valmis!''
''Muidugi! Anna talle!''
Kõik ronivad Mikolka vankrile, naeravad, heidavad nalja. Ronis kuue inimese ringis, ruumi jätkub veelgi. Võtavad isaks ühe naise, paksu ja punapalgelise. Tal on seljas punased puuvillased rõivad, peas klaaspärlitega tanu, jalas mingisugused nakkotad, ise rõgastab teine pähkleid süüa ja naerab. Ka ümberringi naerdakse ja tõepolest, miks ei peaks naerma: niisugune vilets märarpju ja see peab selle koormaga tuhatnelja minema! Kaks noormeest vankril võtavad kohe piitsad kätte, et Mikolkat aidata. Kõlab: ''Nõõ!'' Hobusekronu tõmbab kõigest jõust, kuid mitte tuhatnelja, vaid sammu käies suudab ta hädavaevu liikuda, sibab jalgadega, ähib ja laseb tema peale sadavate kolme piitsa hoopide all ludja madalamale vajuda. Naer kasvab vankris ja ka rahvahulgas, kuid Mikolka pahandab ja hakkab tulises vihas ikka sagedamini märale hoobe laduma, nagu arvaks ta tõepoolest, et mära nõnda tuhatnelja minema pistab.
''Las ka mina, kullakesed!'' karjub hulga seast keegi noormees, kes on nagu maigu suhu saanud.
''Istuge peale! Istuge kõik peale!'' Karjub Mikolka. ''Kõik viin ära. Piitsutan ta surnuks!'' Ta pekab ning peksab ja ei tea enam, millega ta küll kasvavas hullustuses peaks peksma.
''Taat, taat,'' hüüab ta isale, ''taat, mis nad teevad? Taat, nad peksavad vaest hobust!''
''Lähme, lähme ära!'' räägib isa. ''Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!'' Ja ta tahab teda ära viia, kuid tema kisub enda isa käest lahti ja jookseb arutult hobuse juurde. Kuid hobusel on juba halb. Hobune hingeldab, seisatab, tõmbab jällegi, palju ei puudu, et kukub maha.
''Peksan surnuks!'' karjub Mikolka. ''Ega enam midagi. Surnuks peksan!''
''Oled sa ilma ristita või, sina metslane!'' karjub rahvahulgas keegi vanamees.
''Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,'' lisab teine juurde.
''Tapad ära!'' karjub kolmas.
''Ära puutu! Minu oma! Mis tahan, seda ka teen. Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks nelja!...''
Äkki kõlab naerupuhang ja see matab kõik enda alla: märaroju ei suutnud sagenevaid lööke välja kannatada ja hakkas jõuetusest takka üles raiuma. Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast. Tõepoolest: niisugune vilest hobusekronu, kuid ikka veel raiub teine takka üles!
Kaks noormeest rahvahulgast muretsevan endile veel piitsad ja jooksevad hobuse juurde, teda külgedelt peksma. Kumbki ise küljelt.
''Anna vastu vahtimist, lõika mööda silmi, mööda silmi!'' karjub Mikolka.
''Laulama, sõbrad!'' hüüab keegi vankril ja kõik teised toetavad teda. Kõlab metsik laul, põriseb trumm, refräänis lööb kaasa vile. Naine röksib pähkleid ja naerab.
...Tema jookseb hobuse kõrval, jookseb selle nina ette, näeb, kuidas teda vastu silmi pekstakse, otse vastu silmi! Ta nutab. Süda läheb tal haledaks, pisarad voolavad. Keegi peksjaist puudutab teda piitsaga, aga tema ei tunne seda, murdes oma käsi; ta karjub ja jookseb halli habemega vanamehe juurde, kes vangutab pead ja mõistab seda kõike hukka. Üks naine võtab tal käest kinni ja tahab teda eemale viia: kuid tema kisub enda lahti ja jookseb uuesti hobuse juurde. See pingutab viimase jõuga, kuid hakkab siiski veel kord takka üles raiuma.
''Võtku sind pagan!'' karjub Mikolka tulises vihas. Ta viskab piitsa käest, kummardub ja kisub vankripõhjast pika ja jämeda aisa välja, võtab selle kahe käega otsast kinni ja tõstab ta löömiseks üles.
''Löömaks lööb!'' karjutakse ümberringi.
''Lööb maha!''
''Minu oma!'' karjub Mikolka ja virutab kõigest jõust aisaga. Kostab raske hoop.
''Anna talle, anna! Mis te ootate!'' karjutakse rahvahulgast.
Mikolka aga tõstab aisa teist korda ja teist korda langeb ais täie hooga õnnetu hobusekronu selga. See laskub taguotsaga allapoole, kuid kargab ja tõmbab siis, tõmbab viimase jõuga ihgasse külge, et vankrit paigast saada; kuus piitsa võtavad tda igalt poolt vastu, kuna ais juba kolmandat korda tõuseb ja langeb, millele järgneb neljas kord, taktis, täie hooga. Mikolka on hullustuses, et ainsa hoobiga looma surnuks ei saa.
''Elab veel!'' karjutakse ümberringi.
''Langeb silmapilk, siin on ta lõpp!'' karjub üks vaatepildi nautija rahvahulgast.
''Anna kirvega talle, mis muud! Korraga ots peale,'' karjub kolmas.
''Hehee, söögu sind sääsed! Eest ära!'' karjub Mikolka pööraselt, viskab aisa käest, kummardub uuesti vankri poole ja tõmbab sealt raudkangi välja. ''Hoidke alt!'' karjub ta ja virutab kõigest jõust oma vaesele hobusekronule. Hoop lajatas; märaroju lõi tuikuma, vajus tagaspidi, tahtis veel tõmmata, kuid raudkang langeb uuesti talle täie hooga selga ja loom kukub maha, nagu oleks tal neli jalga korraga alt ära löödud.
''Nottige maha!'' karjub Mikolka ja kargab nagu meeletu vankrist. Mõned noormehed, näost punased ja purjus nagu temagi, haaravad pihku, mis juhtub -piitsad, kepid, aisa- ja jooksevad kõngeva märaroju juurde. Mikolka jääb kõrvale seisma ja hakkab loomale kangiga huupi selga peksma. Hobusekronu ajab pea siruli, ohkab raskelt ja sureb.
''Valmis!'' karjutakse rahva seast.
''Aga miks ei läinud ta nelja!''
''Minu oma!'' karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.
''Noh, ja tõepoolest pole sul risti kaelas!'' karjuvad rahva seast juba paljud hääled.
Kuid vaene poiss on nagu mingisuguses uimastuses. Karjudes poeb ta rahvahulgast läbi võigu juurde, võtab tema surnud, verise nina ümbert kinni ja suudleb seda, suudleb silmi, mokki... Siis kargab ta äkki üles ja tormab oma väikeste rusikatega Mikolka kallale. Sel silmapilgul saab isa ta kätte, kes teda juba ammugi on taga ajanud, ja viib ta rahvahulgast ära.
''Lähme, lähme ära!'' räägib ta temale. ''Lähme koju!''
''Taat! Miks... tapsid nad... vaese hobuse!'' nuuksub poiss, kuna hing tal kipub kinni jääma ja sõnad pääsevad ängistatud rinnast välja karjatusena.

Jeebus küll! Ma pole nii ammu kirjutanud, eelmises postituses lubasin edasi rääkida, aga ma olen juba kõik unustanud, millest teema oli. Igatahes tore, et kuidagi hetkel saan. Oli tore nädalalõpp see Horse Show. Tänan inimesi, et mind välja kannatasite ja tänu minu edasisele käitumisele on süüdi ainult üks sõna, lahkumine. Ma usun, et te mõtlete, mida ma ajan aga nagu laulusõnadki,
-
Kaugele siit on jäänud meie väike paradiis,
kaugele siit iga mõte mind tagasi viib.
Vaikin, sest tean, see on parim mida teha saan
Sind eales ma pole soovinud kaotada, nüüd ma tean.
-
Et ma igaks juhuks ütlen seda, sest nii on mul pärast kergem, kuigi võib-olla ma alustan liiga vara. Aga vähemalt mul on põhjus olemas, ja keegi ei saa mind hukka mõista selle pärast, niiet ärge üritagegi mind sele pärast vihata, et ma seda teen. Võite selle pärast, et ma olen selle endale pähe võtnud. Aga see toimub ainult selle tõttu, et miski pole igavene.. Ja ma üritan endale asja lõpu lihtsalt lihtsamaks teha. Te ei tea, kui mitu korda ma olen nutnud selle mõtte pärast, või igasuguse sellise asja pärast. Mitte küll iga jumala kord aga enamuse. Ja lihtsam on hüvasti jätta millegagi mis sulle korda ei lähe kui kellegagi kes su elus suurt rolli mängib.

Jellõu!

No mida ma kirjutan.. Nu põhimõtteliselt midagi pole, vb see, et ma imestan, et suutsin nädala alguse nii ilusti koolis käia, kuigi väga vastumeelselt. Ma lihtsalt ei taha meie klassijussi näha, ta mingi värdi. Aga noh, täna pean ikka puuduma, kuna ma saan lõpuks oma maitiakuikauaaegatagasi hüppetrenni järgi teha, aga seda mingi 11 paiku xD. Selle tõttu puudun täna Tallinna Nõmme Gümnaasiumist et minna ratsakooli :D. Aga jh, see on ka selle tõttu, et lähen Bonaga jälle võistlema. No kohe ei saa sellest hobusest üle ega ümber. Tema oli ju see, kellega tegin oma esimesed hüpped ja ka võistlused, kuigi kolmest tõrkusime kaks välja, aga pole hullu, alguse asi.

Siin pilt, kus ma temaga kunagi sõitsin... Ja see on tehtud..... 2006 aasta suvel siis... :) Mõnus tegelt. Aga jh, Täna hüppan hommikupoole bonaga, ja kell 18.00 Vinkuga. Ma tõsiselt loodan, et juhtub ja samas ei võiks juhtuda ka see, millest meil praegu juttu oli veskas Larsiga eile.. Mõnes mõttes, ega teist valikut pole, kui tõesti mõni inimene on niisugune, aga ma räägin sellest lähemalt kui see nädal läbi on :D, Njh, ma nüüd asju pakkima, kuna ma kolin arvatavasti homme ära, aga esimese öö veedan reedel ikka veskas xD.
Bye!!!

Väljas on veebruar täna...

Nu mis ma ikka räägin jälle. Põhimõtteliselt tänasest päevast.. Absoluutselt on kõik P****E läinud. Hommikul magasin sisse, sada korda mõtlesin peale äratuskella, et ma ei viitsi minna!!!! Njh, kus sa sellega, ajasin ikka ennast üles ja läksin pesema. Siis tulin arvutisse ja avastasin, et mu valjaste ostja saatis mulle meili, et need valjad olid mädad ja läksid peale kahte min. hobuse peal olemist katki, saatsin kohe vastu, et ärgu mind küll süüdistagu, mina saatsin terved ja korras valjad.. Nu pärast tuli siis meil, et nuujh, need läksid katki siis, kui hobune oli nendega vastu seina jooksnud o_O, midaiganes, raha igatahes mina temalt ei saa, mingi V*****S on noh, pole midagi teha.. Igatahes, hommikupoole edasi, olin siis arvutis ja ema oli õhtul öelnud, et ta viib mu tööle ära ja mingi enne poolt 10 vataan, et ema pole veel ülevalgi, äratasin tema siis ja hakkasime varsti minema. Tööl oli mingi üliigav, ja muidugi oleksin äärepealt rongist ka maha jäänud, kuna rong tuleb 15.03 ja viimane ostja lahkus 15.00 poest -.- Njh, jooksin siis. Laagris ma jään iga kord õigest bussist maha, nii ka seekord, näen alati, kuidas buss väljub peatusest.. Njh, Koju jõudes läksin koertega välja, nad ka mingid lollakad, peale õues käiku panin kassi puuri, et koerad saaksid lahti olla. Ja Frida mõtles, et tal on tore oma kõhulahtisus vaiba peale teha (Kus k***t ta aru on, ise peaks olema üks maailma targemaid koeri!!!) Ja muidugi Frami pidas osklikuks sellel ajal kassi liivakastist sitta süüa! Kihutasin koerad puuri ja panin kassi peldikusse kinni.. Ahja,, kui ma olin rongist maha tulnud hakkasin ma muudkui mõtlema, et läheks veska, pärast äkki saab ikka Vinku puhkeka, ja muudkui mõtlesin ja mõtlesin, tavaliselt ju Jelena laseb mingitel venkudel neid jalutada ja noh teine võimalus oleks olnud, et Veronika 'teeb temaga midagi'. Aga ei, kus sa sellega, kell 17.54 helistab Lars ja küsib, kas Windar on liigutatud täna, mina vastan ei ja siis ta, et ok, ta siis leiab kellegi -.- No, ma ei saa noh!! Aga ma ei saanud ka ju, ma pean mingi suht palju homseks õppima.. Tegelt on alles veel mingi aeg tänasest päevast ees, aga kui midagi veel juhtub, siis ma lisan mingi aja pärast..
Nu ja siis eilsest pävast. Reedene kõhuvalu jätkus, hommikul mõtlesin isegi, et hakkan oksele. Õnneks või kahjuks ei hakanud. Aga jh, ma sain veskas isegi mingi tund aega vist magada, jee, rekord. Igatahes, veskas mina sain kõik asjad auto peale, kuigi viivitusega. Hakkasime siis sõitma. Kurtna tall on ikka lahe, ja maneeš lahedam :D Aga jh, ma ei hakka jutustama, kuidas kellegil läks, kõik teavad enda saavutusi ja kõik on nendest rääkinud enamustele. Igatahes, et minu soojendus läks P****E tänu korrapidajale, tänu temale sain ma mingi 4 min. soojendada, sest kui kutsuti keegi võistlema ja öeldi, et valmis panna MINA siis ma polnud veel ühtegi hüpet teinudki ja mul oli ju Kristiini pluus ja sellel ei püsinud minul krae kinni. Njh, läksin siis platsile kordasin parkuuri üle, alustasime, peale esimest poolt tuli ju teises faasis kiiremini sõita nii ma ka tegin, ainult, et ilma jalusteta nata jälle.. Aga pole hullu, kahju oli nii palju, et mõlemad säärised läksid katki, pidin siis Lotta omi laenama autasustamisele ja kes teab, see teab, kes need kinni kuidagi sai. aga jh, peale parkuuri olin natuke aega õnnelik, kuni kuulsin ühte lauset. Seda kordama ma ka ei hakka.. aga jh, siis olin terve õhtu ära ja nagu näha, siis ka tänane päev jätkus samamoodi..
Mida veel kirjutada.. nii palju salatsemist, et ma loodan, et ma saan kuidagi ühe isiku kätte, siis ma tahan veel ühe teise asja valmis sadaa, ja ma tõsiselt loodan, et see õnestub.. Ma lihtsalt ei talu muidu enam, nii ei sa ju elada, et piiri peal.

Kolmap.

Hommikul äratuskell heliseb kell 5. Tõusen kell 6.34 Daaah! Tore. Süüa eriti midagi polnud, võileibu ka ei viitsinud teha. Läksin siis õue ja ma ei saanud praktiliselt hingatagi, kuna meil oli õues -26 ¤C. Esimeses tunnis, saksa keeles pidime hullult palju sõnu kirjutama ja mul läks käsi praktiliselt krampi. Füsas tahtsin siis töö järgi teha. Istusin esimesse pinki ja ma ei saanud jälle hingata. Seekordseks põhjuseks oli Aarna jube suitsuhais! Ma lihtsalt ei kannata suitsetajad selles suhtes! Ja siis keset tundi, kuna ta oli vaja 1 valem klassile öelda, mis oli meil ka töös, siis ütles ta, et kirjuta nüüd ruttu see valem sinna ja seletus ka, muidu tõmban sinna punase kriipsu ja seda ei tulegi sinna!. Mismõttes? o_O. Siis tunni lõpu poole oli veel 5 min. aega ja ma ei teadnud kahte asja :/. JA ta kohe vinguma jälle, seekord, et kas sa tulid siia mingi proovima w?! Ja sellise häälega, et ma mõtlesin et kui ta peaks veel midagi sellise häälega kunagi ütlema, siis ma sõna otseses mõttes KAEBAN õppealajuhatajale, et mis mõttes õpetaja mõnitab õpilast tunnis. See ei ole tema asi, mida ma sinna paberile kirjutan või mitte. Tema asi on PÄRAST seda vaadata, et kas ma olen loll või mitte. ARRGGHHHHH! Siuke k**adi sõimutuju sellepeale!. Aga noh, vähemalt summutas seda teadmine, et ma TEGIN AUTOKOOLI TEOORIAEKSAMI ÄRA!!!! :D Jess, ma olin esimene, kes lõpetas ja viis ära ning sain kohe läbi:D Paljud ei saanud :'(. Aga noh, ma olin peale seda nii elevil ja suht üritasin ennast tagasi hoida et ma ei hakkaks jooksma veska poole minnes. Aga kuna ma nägin bussi, siis ma panin ikka jooksu aga mai saanud õigest kohast üle tee ja pidin üle hange ukerdama aga nii tore.. Ma käisin peale hange autoteele käbla! Endal käis peas mõte läbi, et palun jääge nüüd autod seisma! Õnnelik juhus oli see kokkuvõttes.. Aga jh, ma sain trenni Cam'i ja olin suht rahul, kuigi ta hingas nii imelikult jälle peale trenni .Ahjaa, Lainega ma ka enam ei räägi, mitte sõnagi! K**at mõni ikka oskab olla. Oh jh.. Pikk jutt, sisutu jutt..

Pühap. :D

Niisiis, täna olid Tallinna RSK karikasarja avalöök :). Jeeiiii!!!. Minu arust läks kõigil veskakatel hästi, nii palju, kui vähemalt starte oli. Aga jh, päris hea päev oli. Hommikul pidin ärkama kell 5, aga ärkasin tund aega hiljem. Siis pidin 6.45 uksest välja astuma ja ma jõudsin selle aja sees pesus käia, juuksed kuivatada, riidesse panna, telekat vaadata ja kassi toita xD. Igatahes, siis veskas hakkasin hommikul paari hobust kohe kordetama, sest mõned loomad meil ju ei hüppa ja said puhkeka :). (Ps. Viksur sai õhtul veel vaktsiini ka , nii et ta saab pikema puhkuse :)) Aga jh, veskas siis hakkasime vaikselt ikka võistlustega peale, ahjaa, enne seda käisime Kaisa ja Mirjamiga mäkis ka, ja kui ma poleks seal käinud, siis ma oleks poole võistluse pealt kokku kukkunud, sest mul oli peale võistlusi kõhti nii tühi, et läksime Rebega uuesti xD. Igatahes, võistlused kulgesid ja aina põnevamaks läks. Oli nii häid, kui halbu ja vahest ka suurepäraseid hetki(võta kust otsast tahad siis). Igatahes, 50-60cm parkuuris said peaaegu kõik rosetid, mille My võitis ära, sest kõik puhtalt läbinud said. 75cm oli juba huvitavam, seal oli ikka natuke konkurentsi kah, aga veska rahvas lõpetas kõik ilusti parkuuri ära vähemalt, v.a 1 vist. aga jh, enamusel läks ikka hästi. Kui siis lõpuks 90cm parkuur kätte jõudis, ja ma imestan, et mulle tundus, et ma tegin nii aeglaselt ja mul jäi ikka aega üle, et ma pole kunagi nii rahulikult asja võtnud, aga näed, tasus ära. Et siis hobune oli SUPER, nagu ikka, isegi parem. Ma ei pidanud enam nii palju temaga pusima, lihtsalt istusin ja sõitsin jalgadega. See oli nii lahe tunne, kui sa lihtsalt istud sadulas, teed kõik õigesti, et ei rabele, liigud hobusega kaasa, surud säärega hobuse tööle ja ta kuulab sind. :) Nagu pehme pilve peal oleksin olnud :). Aga jh, ma olin mõelnud nii palju, et kuidas ma küll seda parkuuri sõidan, Lars tegi ka just sellise, et kes ikka midagi tahab, see peab pingutama. Niisiis ma üritasin, esimene tõke, kohe pööre, enne seda ma veel suutsin mõelda, et kui ta mul Esimest pööret ära ei tee, siis ma ei hakka täna pöördeid üldse tegema, aga ennäe! Esimene pööre algas küll rohkem minu sundimisega, aga hobune jõudis mõtlemisega järgi ja pani siis teistpidi olles kohe edasi. Edasi läks suht rahulikult, aga siis kuuendale tegime jälle sellise pöörde, et ma ise mõtlesin ikka, et kas see hobune mahub sinna takistuste vahele ära :D. Aga näe, mahtus ja päris hästi oskas diagonaalis hüpata ka. Aga ma ei pannud teda sel hetkel tööle piisavalt, kuna olin ma ei tea millele keskendunud ja tuli maha :(. Aga siis panime padavai ajama ja enne viimast mul tuli meelde, et see pole ju aja peale, vaid puhtus ikka ka loeb ja kuna mul oli juba 1 maas, siis peale kümnenda kannakat läks mul niikuinii pilt kuidagi imelikuks ja ma tegin rahuliku suure pöörde lõpus. Aga noh, pole hullu, vähemalt sain teada, mida see hobune oskab ja järgmine kord ei jäta teda nii üksi ;). Lihte öelda muidugi. Ahjaa, mul tuli veel üks asi meelde, et kui ma soojendust veel tegin, siis Lars ütles mulle, et tee siis ikka normaalne parkuur, et ära midagi hullu tee ja mis te arvate, mis minu vastus oli. Et, 'Millal Mina viimati normaalse parkuuri sõitsin!' xD, Sellega tulid mulle enamus mu igasugused parkuurid meelde, küll ilma jalusteta kihutades, paanitsedes või kuidas iganes. Aga jh, kokkuvõtteks oli ikkagi hea võistlus ja mul on kõikide parkuuride võitjate üle hea meel ja ootan juba järgmisi võistlusi, loodetavasti sama hobusega :)