Liisu

Noh, pole hullu, ma loodan..
Mõni ei saa üldse aru, mida mina tahan. Ütleb, et raiskan oma nooruse nende hobuste alla ära.
Aga mida ma siis tegema peaksin, kui ma olen sellega harjunud ja ma ei tahagi muud?!
Mis ma peaks mingi virus tšillima hakkama, ringi laaberdama, suitsetama, jooma, pidudel käima hakkama w? Kuule tõsiselt, võta aru pähe ja lase mul elada. Mina tahan ainult koos oma hobusega olla, ma pole midagi muud palunud ja ei, ikka ollakse risti-rästi sellele vastu.
Kui nad vaid saaksid aru, kui nad vaid mõtleksid ja näeksid sellest head. Ega see parem poleks kui ma ta sinnapaika jätaksin ja hakkaksin iga päev linnas hängima, suvaliste seltskondadega, võtaks paar napsu ja asi läheks edasi..
Saate ise ka aru. See pole minu jaoks elu.
Minu elu on hetkel Greifer.
Kui tema lonkab, tähendab, et kumbki ei saa trenni teha. Kui temal on kõht täis, siis ei tunne ka mina nälga. Kui tema mind armsa ja süütu pilguga vaatab, siis ma ei saa vastata millegi muuga. Ja kui tema peaks pahas tujus olema, siis väljendub see ka minul.
Nii see lihtsalt on. Ma ei kujutakski muud elu ette. Mul on mitu plaani tulevaseks eluks, aga elu temata ei jätku, ma teen kõik võimaliku, et ainult sama radapidi jätkata või noh, natuke võib ju paremaks ka minna ajapikku, ma loodan.
Aga minu esimene solistilaul oligi 'Lootus ei kustu iial', nii ma siis elan..