Street light people

Oijah.. Terve nädal juba seljataga.. Nii nõme, mõtetu nädalake see koolivaheaeg, oleks võinud midagi targemat peale hakata, aga keegi ei mõtle arvatavasti.. Ma tean, et imelik lause, aga pohh, mul käed nii väsinud, et vaevalt liigutan, aga ma tahan üle nädala siia sisu ka kirjutada.
Olen siis peaaegu nädal jutti tallis saanud käia. Reede, laupäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede ning uuesti laupäev.
Üritan siis kõigist päevadest:
Reede ja laupäev sõitsin sadulaga sammu, mingid katkendid traavi, ta jalg oli suht rõve siis veel. Pühapäev ei käinud, kuna olin tööl.
Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev sõitsin ilma sadulata, kas tekiga/suulisteta või valtrapi ja suulistega, kuidagi vaheldumisi kõike. Ahjaa, reede ja laupäev ma vist kordetasin ka teda, kuna pühapäev kordetas nata Kriss. Ütleme nii, et sammutrenni oli tore teha. Õppisime igasugu asju, mis loomulikult olid kohe meelest pühitud, kui sadula lõpuks selga saime.
Et siis neljapäev panin üle tüki aja sadula jälle , ja et sa kae! Me olime kõik unustanud, mis me alles eelmistel päevadel selgeks saime. Et ma siis pusisin temaga tund ja 15 kuni lõpuks otsustasin koju minna. Tema oli ka muidugi solvunud, ei võtnud mult enam sadulas porganditgi vastu, tore loom. Reedel siis mõtlesin, et ta kindlasti ikka veel solvunud, aga näe, tuli isegi koplis juurde. Vahest passib niisama ja enamus ajast jalutab minema, aga näe, tuli juurde lausa. Siis panin valmis ja läksime platsile. Oi juudas, kus ta sai peksa. Älla andis mulle steki ja pmt sellega me asju ainult tegimegi. Et meie ülesandeks olid nädala alguses õpitud sammus elemendid tagasi meelde tuletada. Nendeks olid hirmuäratav taandamine, segadusse ajav tagaotsal pööre, selgusetu küljendamine ja last but not least paanikat tekitav paigal seismine. Ja see kõik oli sammus, ma ei tahtnud teadagi, mida me traavis teeksime. Et siis trenn polnud pikk, mingi heal juhul 35 min. aga sisukas oli küll ja seda andis lõpupoole tunda. Ta tõmbles, mis oli ainuke miinus, aga mind kusjuures see ei seganud, sest plussideks olid: ta hoidis ise ennast esiotsalt pehme, ta kuulas, ta üritas käske täita ja ta ei tõmmanud kuhugi ja kõige tipuks, me olime enam-vähem käsklused meelde tuletanud. Muidugi neid meelde tuletades tuli vahepeal mõned takkavisked ja muud lollused teha aga nagu ma juba mainisin, see tasus ära.
Igatahes, laupäeval aka. täna oli ta juba sitaks parem. Kindlasti oli asi ka selles, et lõpuks oli treener kõrval ja ma tundsin ennast natuke kindlamalt selle tõttu aga hobune sai ka mingil määral asjale pihta. Et siis ma tean, et sellise platsi peal on raske sõita, aga mõnes mõttes on just hea, sest hobune ei saa ennast laiali joosta ja peab ilusti pöörama mitte kallutama :) See kõik kokku-treener, plats, hobune- andsid lõpptulemuseks korraliku trenni. Ainuke asi, mis ära rikkus oli see, et mu jalg ütles üles, peale 50 min sõitmist ütlesin mina, et aitab, ma ei jaksa enam. Kahju oli, oleks veel tahtnud midagi teha, aga pole mõtet kohe üle pingutada, mõlema nimel.
Et siis jah, oli tore nädal, teatud mõttes, aga alles teine pool. Esimene pool oli peaaegu mõttetu, polnud kuhugi minna või midagi teha. Muidu oli tore.
Ok, ma nüüd lõpetan, sest täna peab kella keerama ja ma pean homme tööle minema.

Suddenly I was speachless.

Ühel hetkel olin järsku kuskil kohas. Suvalises kohas Tallinnas, kuskil Balti jaama kandis või kopli pool, natuke meenutas isegi Kesklinna tänavat. Vaatasin korraks kõrvale ja järsku tuli minu ette troll. Ilma mingi kahtluseta läksin ma sinna sisse. Ma nagu ei olekski ise oma jalgu kontrollinud vaid lihtsalt astusin ustest sisse. Kui ma seal siis olin ja masin sõitma hakkas oli mu ees järsku laud, selline nagu bussides või trollides need teatud kohad on, kus all on rattad.
Seal peal olid mingid asjad, nagu oleks see kellegi tuba või kodu. Seal olid pildid ja ehted, väga palju sõrmuseid. Ma vaatasin neid sõrmuseid ja üritasin enda omad ära tunda, otsisin peenikest kuldset pisikese kivikesega ja siis natuke laiemat hõbedast, musta lameda kiviga, nagu koolisõrmused on. Igatahes ma jäin neid otsima ja järgmisel hetkel märkasin enda kõrval K-d. K seisis mu kõrval nagu ei oleks mitte midagi, lihtsalt olime trollis. Ma isegi ei tea, kas minu nähtud laud esemetega oli reaalsus või mitte, aga K sellest välja ei teinud. Peale seda läks K Ä juurde.
Ma ei tea kust see tuli, aga keerasin ringi ja nägin kuidas Ä ja L lamasin voodites. Me olime ikka trollis. need olid haiglavoodid. Aga trolli stiilis, tumesinised, väikese mustriga ometi valgete linadega. Kui ma ringi vaatasin, siis inimesed meie ümber istusid nagu trollis ikka, ükskõikselt, lojult, ootamas oma peatust. Kui ma uuesti Ä-d ja L-i vaatasin, siis nägin ma et nende ees olid diagnoosikaardid. Aga ma ei vaadanud neid, ma nägin et nad olid haiglariietes. ja nende alakehade osad oli haiged. Seda pole võimalik kirjeldada, sest oli näha, et neil oli mitu häda. Väliselt oli ära tunda pimesoolipõletik, sest L-il oli kõhust välja kasvanud soolikas, nahk ümber. Mõlemal oli ka vähk. Ä-l oli algsemas faasis ja L-il oli hullem. Kui ma neid vaatasin ja üritasin aru saada, miks ma seda nägema pean, siis läks K Ä juurde ja nad läksid kahekesi kuhugi ära. Ma eeldasin, et operatsioonisaali.
Ma olin natuke aega teovõimetu aga siiski võtsin ennast kokku ja läksin lamasin poolistukile Ä voodisse. Olin otse L-i kõrval. Ma ei suutnud midagi öelda, ma ei tahtnud, ei olnud valmis. Kui ma aga pöörasin pea tema poole, siis nägin, et ta vaatas mind samal ajal ja ta nägu oli täis nutuseid märke. Ta suu oli tõmbunud krampi, silmad punaseks ja pisarad voolasid mööda põski. Ma teadsin, et mul ei ole tarvis midagi öelda, sest ma hakkaksin ise muidu samamoodi halama, aga ma ei saanud aru, miks just tema siin lamas ja Ä ära viidi.
Lõpuks ma taipasin- temal ei olnud enam aega.
-
Siis helises äratuskell ja uus päev oli alanud.

I am the voice

Alustame siis reedest.
Peale kooli kappasin Krissu poole, seal ootasime ta kassile veti. Tegelt oli tal lepitud Larsiga minek ja nii aga kuna see kass oli lihtsalt MAD, UTTERLY MAD!, siis pidime passima kodus ja ei jõudnud talli. Aga muidu oli ka tore, ta mingid 2 klassivenda tulid korraks sinna ja ma suutsin Mauro Krissu peale vihaseks ajada, ja kõik ,kes temaga suhtelseid tol õhtul pidasid mind poisiks, nice -.-
-
Laup.-
Mingikell ärkasime, siis meik pähe :) ja laulma xD. Nii imelik oli, ma olin koos ühe poisist aldiga kahekesi alt ja tore oli laulda muidugi, kuigi mõned kohad ma lihtsalt hoidsin suu kinni, sest ikka ei oska kõike noh. Pole hullu, sel päeval vähemalt saime Larsiga, kuigi mul oli tõsiselt kahju tast. ise väitis et on haige, nagu alati, ma ei mäletagi enam millal ta terve oli. Siis ta nagu Kohilas ei teinudki midagi ja nagu ta ise ütles, ta tuli seltskonna pärast. Noojha, ütleme nii, et kahju oli. Igatahes, trenni me ei teinud palju, kõndisime kõigepealt 40min sammu, siis paar poolikut ringi traavi ja siis veel pool tundi sammu. :) Ei noh, vähemtl mu jalg ei hakanud valutama. Mul tõesti pole midagi rohkem selle päeva kohta kirjutada, vähemalt hobuse asjus mitte.
Õhtul sain ma tädiga teise tädi poole, sest täditütrel oli sünna, kui ma õigesti mäletan, siis juubel(30), aga ei pruugi. Igatahes seal oli tore seltskond, esimest korda mäletan, et mu emapoolne pere on peaaegu kõik koos(ema, Age, Gerda, mina, Karl, Arne, Kätlin, Kevin ja Ralf) . Nuujh, kui lõpuks tagasi Pässa jõudsin, algasid meil Kristiiniga värvimis katsetused, nimelt mõlemad värvisime esimest korda kellelgi pead :) Täitsa norm jäi.
Pühap.-
Kui ma Krissu üles ajasin mingi 10.42 siis jooksis ta kohe kooli. Mina jäin siis üksi ja ootasin teda kolm tundi. Lastekoori ma ei hakanud minema kuna tesied seaded ja kõik, ei hakka umbropsu panema. Aga siis lõpuks otsustasime, et läheme bussiga ja jõudsime minutid peale poolt viit talli nagu :/ Veits nõme oli aga jh, midagi pole parata. Hobused olid mõlemad lollid, vähemalt minu arvates, me otsustasime, et nad peavad endid ise kätte andma, aga jee right nad tegid seda. Siis lõpuks saime nii, et mina võtsin Thoth'i ja Krissu Grifu, vahetasime ja panime valmis. Mina tegin järjekordse sammuka. Krissul tuli trenn paremini välja. aga pole hullu, nüüd ma loodan, et opa saab nädalake puhkust ja tohterdamist ja kui ta selle peale pole paremaks muutunud siis... saab tappa noh..ei ma ei tea, mis ma siis tegema pean, sest siis on ju koolivaheaeg ja ma kavatsen iga päev kohal käia, öelgu mu jalg mida tahes. Pühapäeval jõudsin ma koju mingi kümne ajal, olles terve päeva ringi traalinud ja viimaseks rongi pealt koju kõmpinud, mida ma kõndisin 35 min. julm.
Täna kõndisin heal juhul poolemeetriste sammudega. Et jh, läbi olen, aga ootan juba järgmisi sündmusi. :)

Hetkel on selline olukord, et mul on nii nõme olla. Ma sooviks, et keegi võtaks mu kaissu ja oleksime koos niisama. Oleks siis keegi mu elus(ärme seekord loomadest räägi), kes hooliks ja lihtsalt oleks mu kõrval, kui mul on igav või kui olen õnnelik, millal iganes. Ta võiks olla olemas igal ajal ja mitte kunagi ära minna. Soovin, et oleksin kellegi päike, kuu ja tähed, kes koguaeg säravad. Hetkel ei ole mul kellelegi erilisele särada. oleks siis vähemalt keegi, kes võtaks mu käest, kui ma tunnen ennast ebakindlalt või vaataks mulle silma , kui mul oleks vaja julgust. Kuskil võiks ju olla keegi, kes näeb minus midagi võrratut. Ma ei oskas öelda, kes see olema peaks ja ma ei oska öelda, kas ta üldse olemas on aga ma siiralt loodan, et tuleb päev, kui ma ei pea ootama kelleltki kallistust või ilmselget tundeküllust vaid ma tean, et see on siinsamas mu kõrval ja olemas kohe, kui ma seda vajan.

Midagi

Põhimõtteliselt, mis oli täna..
Mul tekkisid vahepeal sellised imelikud mõtted tänase päeva jooksul, et andke andeks, kui ma mingit mõttetut soga ajan või labast juttu, aga lihtsalt minu peas valisteb selline olukord hetkel.
Et Ühesõnaga ma ei mäleta ühte teemat kahest vist, või oot, ma üritan meenutada...
-
-
-
-
-
-
-
Ahjaa.. teisest teemast kirjutan pärast aga üks teema oli selline..
Once upon a time... ei ei,mitte nii.
-
Minu trennid algasid nii, et ma käisin koguaeg vanematele pinda, kuni selle hetkeni, et ma isegi tol suvel ei käinud emale närvidele, aga tema ise pakkus välja, et ma võiks ratsutma hakata nüüd. Olin vist mingi 12-aastane juba, et oleks aeg :D. Ja siis kuna me elasime Nõmmel, siis ema otsis alguses mingit odavamat kohta ja leidis Saue mõisa. Seal ma siis oma elu erimese TRENNI(mitta laagri trenni või ema õpetuste järgi torika seljas jõlkudes treeni, vaid kõige õigem ratsatrenn). Mind võeti kordele, ja hobune mu all oli Gusti,ilus must ruun, ta oli selline suht kõrge(tollal olid kõik kõrgeb, isegi sealne poni Rebel(l) kes oli selline Mentorist paar cm kõrgem. Aga igatahes, ma siis sõitsin seal kordel, aga traavi ma juba oskasin(enam-vähem, vähemalt kergendada), täisistakut ma temaga ei teinud, kuna ta meenutas sellist Hugot. Tollasest treenerist ma ei mäleta midagi, sest ma nägin teda ainult ühe korra ja järgmised korrad kui ma sinna läksin, siis andsid mulle trenni minust heal juhul aasta vanemad tüdrukud või pidin ma ise trenni tegema. Seal sain ma Grändiga daamiistakut teha, kuigi lendasin kohe alla. Keksiga sain ilma sadulata kõike proovitud ja Rebeliga erinevaid harjutusi. Kuna meil käis maksmine nii, et ma maksin viie trenni raha ette ja siis sõitsin need täis ja iga kord me siis leppisime aja kokku, siis kui ühel korral , kui ma kohale jõudsin, nägin, et tüdrukud tegid ise trenni ja väike loll mina ootas tund aega ja siis küsisin, et aga kas Mina siis trenni ei saa. Selle peale kõlas vastus(mida ma tsiteerida ei mäleta), et ei, kuna meie hüppame hetkel ja hobustele on hüppamine tähtsam. Ma helistasin isale, ta viis mu minema ja järgmisel päeval läksin ma oma asjadele järgi..
See oli siis Saue. Kui ma sinna kunagi hiljem sattusin, siis olid opad sealt kadunud..
Kuna Sauel sain ma käia augustist septembri lõpuni, siis juba novembri alguses läksime emaga Veskimetsa.
-
Esimene treener oli seal minul Merle, peaks olema juba ammu teada. Kui me ülevalt tribüünilt emaga eelmist trenni vaatasime, siis mulle hullult meeldis Marella liikumine(tollal ma ei teadnud, kes ta oli, lihtsalt oli ainuke 'valge' hobune maneešis). Minu mäletamist mööda sõitis temaga Kristiin, kuna tal olid üleni punased riided ja mu nägemismälu järgi olin ma teda varem näinud, kui tänases perspektiivis vaadata. Ja kui meid alla kutsuti, sest eelmine trenn lõppes ütles Merle mulle, et ma saan selle valge hobuse seal. Te ei kujuta ette kui õnnelik võis olla üks kaheteistaastane plika sellisel hetkel, ma olin tõsine õnnejunn tol hetkel. Niisis, Merle andis trenni ja nii minu elu Veskas arenes. Vahepeal, kui Merle oli puhkusel või midagi andis isegi pille ja teine kord Lars. Siis oli mul Pillesse veel hea suhtumine, ma tõsiselt pidasin teda nagu tippratsutajaks ja parimaks võimalikuks treeneriks. aga ega ta midagi erilist ei teinud. Lars jällegi oli ka selline teistsugune. Tollal ma mäletan teda ainult ühte trenni andmas, kus mina olin Bonaga ja ma mäletan, Kristiin oli Miiraga(kuskil on pildid ka). See oli hüppetrenn ja mina sain seal teha oma esmakordse hüpperekordi, selleks oli meeter, aga pidage silmas, et see oli ikkagi bona ja mina olin ratsutanud selleks ajaks heal juhul aasta ja mõned kuud peale. See selleks. Igatahes kui ma Sportgruppi sain, siis Merle üritas meile õpetada igasugu erinevaid asju, millegi pärast tulevad mulle meelde ainult tavatrennid ja igasugu vigurid, sel ajal sain ma omale Brayen'i. Mulle tohutult meeldis see hobune, sest temaga ma oskasin praktilislt kohe ratsmesse sõita ja ta hüppas nii lahedalt minu arust. Aga siis tuli hetk, kus treener teatab, et ta peab ära minema. Ma mäletan, et ega see kerge ei olnud, kurvastatud ja nutetud sai piisavalt.
Alguses ma ei osanud arvatagi, et mis nüüd edasi saab..
Kuid me jäime Veskimetsa ja meile tuli Lars. Kusjuures ma ei mäleta tema treeneritööst meiega alguses palju, ainult võistlused tulevad ette, kus me saavutasime järjest häid kohti :).
Kui võtta võrdluseks eelmise treeneriga, siis temaga tulevad mulle ette eelkõige hüppetrennid, imelik, aga midagi pole parata. Ma ei oskagi rääkida nagu eriti rohkem kui ainult seda, et ma hakkasin tundma, et ma tegelen ikkagi spordiga. algselt ei osanud ma seda nii võtta, ma võtsin hobuseid kui hobi, harrastust. aga mida aeg edasi, seda rohkem püüdlesime üheskoos saavutustele, mis annab ju ilmselgelt märku, et me tegeleme tõsise võistlusaslaga, sportliku ettevõttega. Ma olen saanud üksikuid trenne erinevatest kohtades, küll Veskas mitme treeneri all, Sauel, Aegviidus, Uuemõisas, Ridalas ja Kohilas. Siiamaani on üks isik, keda ma kõige rohkem hindan.
-
Võin vaid nii palju öelda, et treener võib õpilase maha jätta(sama kehtib ka õpetajate puhul) mille peale õpilane ei oska midagi teha ja ei tea kas jääda või lahkuda. Aga ma võin kinnitada, et õpilane(hetkel kahjuks/õnneks, võtke kuidas tahate)kui mina ei kavatse treenerit hüljata, sest sellel on mitmeid põhjuseid. Ma tõsiselt loodan, et ei juhtu midagi traagilist, mis sunnib vastupidist tegema. Ma palun ärge hakake omi seisukohti siin all lahti muukima, igal ühel on oma lugu ja see oli minu oma.

Stuck in the Middle

Kuna pole võimalik tallist rääkida aga tahaks postituse teha, siis teen ühe suvaka siia.
See algas kunagi kolmapäeval..(ma kirjutasin küll kolmap. väikese postituse, aga ma täendan seda ja jätkan)
Kolmapäeval oli mul siis proovikirjand. Mina valisin kümne valiku hulgast teema 'Virutaalmaailma võlu ja viletsus'e. Teadsin, et pean vähemalt kolm lehte kirjutama, sest muidu on jama. Ma seda vahepelaset ei viitsi kirjutada, aga lõpptulemusena jäin mina oma tööga rahule kuna ma pärast kuulsin klassiõdedelt, mida nemad kirjutasid ja mulle meeldis minu töö poole rohkem(superego). Kuskil kirjandi vahepeal helistasid mulle vaheldumisi kaks inimest, ema ja Kristiin. Emal oli öelda, et mu püksid jõudsid pärale ja Kristiin kutsus talli. Öeldud tehtud ütlen ma selle peale. Aga ometi kuna ma käisin peale kirjandit veel mata järeltöös, siis oli mul aju juba piisavalt väsinud poole päeva pealt. aga läksin siis Krissu poole, võtsin talt koolist võtmed ja läksin ees tema koju. Siis varsti kui ta ka juba kodus helistab Lars, et ta tahab Kristiinile öelda, et ta läheb Kohilasse, mina selle peale hakkan naerma, et nuujh, ma läheks ka. Siis Lars ilmselgelt ei osanud midagi vastata ja solvus. Tore, seda veel vaja. Igatahes, siiski Kristiin helistas Larsile mingi aja pärast ja talle rääkis ta täitsa teist juttu juba, aga lõppkokkuvõtteks läksime talli nii, et ema viis meid Järvele, seal käisin korra pangas ära ja Järvelt saime ikkagi Larsiga. Ma PEAN lihtsalt mainima asjaolu, et ma andsin talle oma pannkoogid, mille ema oli mulle ostnud, aga mida ma ei söönud, peale seda tuli veits kahtlane teema. Tallis oli väga nõme, sest Griful see haav jala peal ei näinud kõige parem välja. Muidu trenn läks tegelikult hästi. Tänu sellele, et treener ka ometi meiega oli, sain mingil määral nii endale kui hobusele trenni tehtud. Mulle isegi meeldis.
Siis aga läks meil Kohilas natuke kauem aega ja kui lõpuks tulema saime ütlesin ma, millega ma koju tahaks minna ehk ütlesin oma bussiajad, mis olid Järvelt kas 16minuti pärast või 76 minuti pärast. Niisiis Lars vajutas gaasi ja üritas mu Vana-Pässa visata õigeks ajaks. Kuna aga bussi kuskil näha polnud, siis oli arvata, et see lahkus juba. Minutikese mõtlesin, et mis nüüd teha. Jalad võtsid juba suuna rongijaama poole aga aju ütles, et ei, oota kümme minutit veel, äkki ikka tuleb. Selle peale jäin ma bussipeatusesse seisma ja hakkasin nutma. Ärge küsige miks, ma ei oska seletada. Põhimõtteliselt terve päeva pärast kuni selle hetkeni, mil ma tundsin ära Balti jaam-Saue 190 sildiga Atko bussi. Otsisin ruttu raha välja ja astusin ustest sisse. Mul oli nõme olla mingi nutetud silmadega aga enam ei saanud midagi muuta.
Selline oli siis minu kolmapäev lühidalt vist ..
-
Neljapäevast ma ei mäleta midagi eriti, niiet ma ei kirjuta ka.
-
Reede aga seevastu tuli päris pikk päev.
Hommikul kompsud kaasa ja kooli.
tunnid olid igavad, ei mäleta, et midagi huvitavat oleks olnud. Peale tunde, kell 15.00, saali ja laulame lahti. Siis kõik hääled eraldi, sopran, alt, tenor ja bass. Meie läksime muusika klassi. Kuni kella 18.45-ni laulsime seal ja siis läksime saali ja laulsime kungla Rahvast koos. See oli suht masendavalt halb meie kohta, ag anoh, eks kõigil olid mõtted juba mujal ja nii. Siis saime teada minda me õhtu tegema peame ja me pidime laulma kungla rahvast teiste sõnadega ehk ise sõnad mõtlema ja tuli kasutada :
2 õpetaja nime
3 kooriliikme nime
1 loodusseadus
ja Joonase antud sõna Armatuur.
Nii tore, me siis läksime oma rühmaga seda mõtlema ja me alustasme ajutegevust mingi 20.00 u ja kell 21.30 pidime saali kokku saama ja esitusi kuulama, ja meie jõudsime mingi 21.23 valmis ja hakkasime siis läbi laulma. Võin vaid nii palju öelda, et meie ei kasutanud kõiki vajaminevaid sõnu ja meie refrääni sõnadeks olid üks rida 'Läks aga metsa meil refrään'. Nii tore kohe tõesti. Ei päriselt ka. Aga tänu ema saadetud teele ja Halls'le sain ma laulda üldse. Mida päev edasi seda halvem oli. Igatahes, õhtul läksime siis Kairega filmi vaatama, me saime musa klassis filme vaadata, ja filmiks oli Old School. Varem nähtud aga ikka oli huvitav. Kell 00.00 see lõppes ja me läksime oma madratseid pumpama. mingi pool 1 viskasime pikali ja lobisesime niisama, mul on juba vist iga õhtu kombeks lobiseda ,kui ma kellegagi ühes kohas magan. Aga mina ütlesin juba 2.30 Kairele, et ok, mina tahan nüüd magama jääda. See jäi ürituseks ainult. Ma küll vist mingi aeg isegi magasin aga 3.30 sadasid sisse trobikond inimesi kes siis hakkasid ennast 'koduselt' tundma. Kui Kivi muusika mängima panin, siis see oli minutaluvuse piir ja ma ütlesin, et muusika kinni ja õnneks nii ka läks :). Nuujh, teised küll lärmasid ja rääkisid üle terve klassiruumi aga ma teadsin, et mul pole võimalustki neid vaikima sundida, ja kuna ma olin tõesti väsinud, siis ma lihtsalt jäin magama. Hommikul mõned inimesed palusid vabandust, et nii olid käitunud aga õnneks olen ma hea unega kui ma tõesti magada tahan ja minu ees nad ei pidanud vabandama. Muidugi ei jätkunud mul und kauaks ja juba kell 7.00 olin ma üleval. Kuna enam magama ei jäänud, siis olin niisama. Ja õpetajate toas on ka lahe hängida :P Ei, tegelt laupäev lõppes nii, et ma läksin Järvele ja olin seal mõnda aega kuni ema ka saabus. Siis läksime ostsime mulle natuke nänni, kuna oli asju vaja ja sõime pannkooke ka. 'Njom njom', seal on ikka parimad. Laupäev lõppes igatahes juba paremini kuigi ma tunnistasin endal eesimest korda, et mul on tõesti kopp ees inimestest. Seal koolis oli liiga palju inimesi lihtsalt, ma ei taha küll halvustada aga lihtsalt minu jaoks oli see juba liig.
-
Pühapäeval erilist midagi nagu ka ei toimunud. Hommikul läksin tööle. Normaale kassa tuli, sain natuke taskuraha seetõttu. Peale tööd läksime Kulla tädi poja sünnipäevale. Tüüp sai vist 40 kuna talle mainiti koguaeg, et jah, juba neljakümnendates mille peale Ivo tegi sellise häälitsuse, et tasa! :D Noojah, õhtuks olin jälle omadega läbi.
-
Täna olen haige. Hommikul tõusin küll üles ja mõtlesin, et ikka lähen kooli ja nii, aga kui ma vannitoas käies kulutasin 8 minutit, et saada oma hingamisteed lahti, siis tekkis väike mõte, et kuidas ma lähen. Ütlesin siis Kullale, et ma ei lähe kuhugi täna ja siin ma nüüd olen. Loodan, et tuli piisavalt sisukas postitus, sest ei taha eriti ainult tallist kirjutada, vahest võib ju muudest asjadest ka.

Sain siis täna ka talli. Larsi ja Kristiiniga. Hobune oli imelik. Ei viitsi kirjutada hetkel. Päev lõppes imelikult, aga mitte kõige hullemini. Vässu.