Thank you and come again.

See nädalavahetus möödus siis üpris kiirelt.
Reedel läksin linna ja pmt kõigepealt valmistasime koogi valmis, siis läpakas Marguse kätte ja juba oligi õhtu käes. Järgmisel hommikul oli varakult start. Kell 8 pidime olema Kajakas, 8:15 startisime kolmekesi sealt. 8:31 olime Karli maja ees. Edasi oli suund Tartu peal. Sõit oli mõnus, päike paistis 75% ajast ilusti silma. Tartusse jõudes oli seal juba hirmus tuul. Viskasime Karli ja Reinu EMÜ juures maha ja ise läksime Kaire poole. Vahepeatus oli McDonald'sis. Üle pika aja sai sealt midagi ostetud. Raivo viis siis mind sinna, paigutas Kairele printeri ja ise läks tagasi EMÜ'sse. Olesklesime nata ühikas ja siis läksime linna peale jalutama. Saime Karlile väga sobiva kaardi ka. Pärastpoole jõudsid poisid ka sinna ja siis startisime juba pealinna poole tagasi. Tagasitulles oli ilm muutunud juba teadaolevaks sügistormiks. Tuul oli juba üpris mõnus ja vihma ladistas ka, aga mitte maantee peal vaid Tartus ja siis pärast Tallinnas ka. Linna jõudes viskasime Karli koju, siis Kajakasse, käisime pesus ja sättisime endid õhtuks valmis ning siis tõi Reinu Erika ka ära ja liikusime uuesti Karli poole. Sinna jõudes ilusti tervitasime ja õnnitlesime sünnipäevalast, mis siis et olime pea tunnike hilinenud. Esmalt siis natuke olime enam-vähem ilusti niisama ja ootasime kuni rohkem inimesi saabus, me ei olnudki viimased, aga polnud esimesed ka. Karlil oli ilusti ajakava valmis tehtud aga kuna tema arvestatud pooletunnisest hilinemisest külalistel sai pooleteisetunnine siis algus läks kiirelt käima. Kõigepealt tutvusring. Seejärel teatejooks. Muidugi võtsin osa, ma ei teadnud küll alguses millest ma üldse osa võtan aga sammusin uhkelt tiimi :D. Tuli välja et inimestel on sarnane maitse, jookse aga joone tagant laua äärde, joo oma ''morss'' ära ja tagsi ning siis on järgmise kord. Muidugi meie tiim võitis, ma jõin ju kõige suurema kogusega kruusi tühjaks kohe alguses. Aga no eks teisel tiimil oli ebaõnn ka et neil oli 1 võistleja puudu. Igatahes ma täpselt ei mäleta mis järjekorras või mis täpselt toimus, sellest on juba ju 3 päeva möödas peaaegu...
Igatahes varsti läks käima Baila ja siis mõne aja möödudes hakkasime tüdrukutega läpakat ründama, otsisime lugusid mille järgi saaks kas laulda või tantsida. Ma käratasin inimesi elutuppa tantsima ka. Natuke õnnestus aga mis sa teed kui inimesed on nii passiivsed ja ainult joovad köögis või midagi. No olgu, mõned olid saunas ka, pidin vahepeal sinna ka minema ja uurima mis seal toimub, ei toimunud midagi. Vahepeal käisim voodis ka lebotamas, siis olin natuke veel all toas koos teistega ja lõpuks kobisin uuesti üles kuna mul hakkas nata igav. No mis teha kui mind ei suudeta lõbustada siis lihtsalt pole mul tuju ka ise initsiatiivi üles näidata. Kõigepealt kobisin Karli tuppa lebotama aga mõne aja pärast tuli sinna trobikond inimesi järgi. Sass tegi küll hea märkuse, et 1 inimene üritab magada aga ei, teised pidid kohe järgi tulema ja nüüd segavad :D . No mis sa teed peolistega. Ma mõtlesin tükk aega mida teha, kas edasi lesida või minna mujale või hoopis lisanduda pidutsejatega. No lõpuks ma siiski kobisin teise tuppa ja siis jäin magama. Kell oli siis poole kahe ja kahe vahel.
Kell 4 tuli Raivo ja äratas mu üles. Oli aeg lahkuda. Ta oli Karli ka selleks üles ajanud et ikka head aega soovida ja et ta ukse ka kinni paneks. Karli pea ajakava oli küll ette nähtud kella 7-meni hommikul aga me üritasime olla piisavalt viisakad vist ja lahkuda kuna sünnipäevalaps isegi ei jõudnud üleval püsida. Ainult 1 inimene oli sinna jäänud lõpuks ööseks, me olime siis viimased kes lahkusid. Tagasi sõitis Erika Reinu autoga ja Kaire Raivo autoga. Viisime Siimu koju, siis Kaire ja siis läksime ise Sõpakasse.
Hommikul venis äratus pikaks. Äratuskell oli 13:00, mõni aeg peale seda helistas Raivole ka Karl ja päris õhtu kohta. Lõpuks ma ei tea ise ka mis kellaks saime endid maast üles ja läksime läpakale järgi ning siis käisime söömas ja lõpuks oli aeg enam-vähem nii kaugel et sain Kajakas veel tunnike tukastada ja pidi liikuma hakkama. Järjekordselt 19:45 Bussijaamast algas teekond tagasi Säreverre.
Esimesel hommikul pidin pea ära pesema, äratus oli pandud 6:55 aga ärkasin 7:34 ja järelikult jäi see toiming ära.
-
Selle nädalavahetuse võib lugeda vägagi õnnestunuks :)

Jalmar

With every day it gets better

Laupäev. 20 november. Ilm oli piisavalt külm novembrikuu kohta. Eelmine õhtu oli toimunud esinemine, tüdruk tegi ka etteaste. See oli lübus õhtu ja järgmisel hommikul ei osanud ta midagi aimata, et miski võiks pahasti olla.
Tüdruk läks koos oma sõbrannadega talli. Kuna oli vaba päev oli hea aeg ratsutamiseks. Lumi oli mingil määral juba maas ja maa oli külmunud. Taevas oli tavaline, väheste pilvedega ja tuult ei olnud, rahulik päev. Kui tüdruk ratsutas oli ta õnelikk. Täpselt sama õnnelik kui iga kord kui ta hobuse seljas istunud on. On küll olnud natuke teisest vaatenurgast õnnelikke hetki, isegi nuttes on ta olnud õnnelik aga seekord oli kõik täiesti normaalne. Trenn kulges tal hästi. Treener seletas rahulikult mida tegema peab ja kuidas takistusi ületada ja kuna tüdrukul oli hobusega veidike raskusi siis ta rahulikult harjutas treeneri poolt üles pandud tõkkeid. Vahepeal tundus juba, et hobuse ja tüdruku vaheline koostöö lausa paranes. Kui alguses oli raskusi hobusel ratsaniku mõistmisega siis mõne katse möödudes hakkas asi paremuse poole muutuma. Hobune oli hea ja rahulik ning hakkas lõdvestuma. Lõpuks suutsid nad juba ühe meetri kõrgustest tõketest rahumeeli üle tulla. Ainule asi mis võis meelde jääda oli see, et kuna ilm juba hakkas hämarduma siis ei olnud just kõige parem vaateväli. Lõpuks tõstis treener veel ühe korra tõkkeid, et panna veelkord trennilised proovile. Seekord klappisid sammud esimesele tõkkele, 1..2..3..4 ja teine hüpe. Esimene tõke oli madalam kui teine ja nad ületasid selle muretult. Teisele tõkkele läks hobune liiga laialt peale ja sammud klappisid alla ning hobune pingutas rohkem seekord, et sellest üle saada. Ta võttis selja küüru ja sirutas oma kaela ning tüdruk oli harjunud hobusele täielikku vabadust andma takistuse peal sest suu peale jääda pole ilus hobusele. Ometi ei olnud tüdruk selles olukorras täiesti kindel ja ta kaotas tasakaalu.
Järgmisel hetkel mõtles tüdruk, et nüüd on 2 võimalust. Kas ilusti alla tulla või pusida veel seljaspüsimisega. Hobune jäi küll rahulikuks aga päris seisma ta ei julgenud jääda. Ta ei saanud aru mis toimub, tüdruk polnud niimoodi kunagi varem käitunud. Hobusel oli suund vasakule ja tüdruk pooleldi rippus parema külje peal ilma jalusteta hoides ümber hobuse kaela kinni. Hobune suutmata otsutada mida teha pidi lõpuks vasakule tegema pöörde sest talle tuli aed ette. Selle peale sai tüdruk aru, et ei ole võimalik enam seal seljas püsida. Ta tõstis vasaku jala üle hobuse, hoidis vasaku käega ratsmetest kinni ja hüppas kahele jalale maha. See tundus talle ainuõige tegu sest nii ei saa pikali kukkudes mustaks ja saab trenni jätkata.
Sekundil, kui tüdruku mõlemad jalad maad puudutasid käis üle terve platsi raks. Ilme tunneteta ei langenud tüdruk kahele jalale püsti vaid istus maha nagu oleksid ta mõlemad jalad täiesti jõuetud. Ta hoidis hobusest kinni ja ei suutnud millestki mõelda. Ta istus seljaga hobuse poole ja ei teadnud koheselt mida teha. See aeg mis ta seal paar sekundit mõtlematult istus tundus talle terve igavik. Mis nüüd ometi juhtus, see pole võimalik ju, pole kunagi juhtunud ega saanud ka nüüd nii olla.
Ometi näisid asjaolud teistmoodi olevat. Mõne hetke pärast püüdis ta ennast püsti ajada. Tal oli vasak käsi hõivatud hobuse hoidmisega, vasak jalg sirgelt ja parem nagu tahaks kohe rätsepistesse minna. Ta ei julgenud kummatki jalga otseselt alla võtta et püsti tõusta. Proois korra, proovis teise. Tulutult. Senikaua kuni treener suutis temani jõuda jõudis tüdruk öelda rahuliku häälega: ''Kurjam, ma ei saagi püsti''. Ta oleks tahtnud naerma hakata. Ta polnud veel kordagi oma elus jäänud sõna otseses mõttes abitult lamama või istuma kuhugi. Ta polnud kunagi alla andnud. Ometi seekord tuli tal seda teha sest tal ei olnud võimalik enam midagi muuta.
Treener tuli, võttis talt hobuse ära, ei teadnud temagi kohe mida teha. Mõne hetke pärast tuli ta ühe takistuse osaga ja sättis tüdruku sinna peale istuma sest maa oli ikkagi külm ja polnud lisamuresid vaja. Muidugi oli tüdruku esmamõtteks, et mis see siis ära ei ole, saab kasvõi talli jalutatud ju kuidagi. Tegelikkus oli hullem, ta oli šhokiseisundis ja ei suutnud isegi oma keha kontrollida. Nii ta siis istus seal, talle kutsuti ema järgi kuna kiirabiga oleks liiga kaua aega läinud. Senikaua istus ta seal rahulikult, hoidis oma hüppeliigesel lund peal ja mõne aja pärast hakkas isegi nutma. Ta ei mäleta miks ta nutma hakkas aga ta tegi seda väga vaikselt sest ümbruskonda oli kogunenud ka paar kõrvalist isikut. Polnud vaja skandaali, seda ta tahtis veel vähem. Õnneks hajutas tähelepanu ka üks teine trenniline kes tüdrukuga samal ajal oli sõitnud ja tema jätkas oma trenni.
Mõne aja mõõdudes saabus ka tüdruku ema autoga kohale. Ta juhatati platsile ja tüdruk aidati autosse istuma. Nüüd tundis tüdruk esmakordselt seda valu mis tal päriselt jalas oli. Linna oli 35km ja lisaks veel vaja õige haigla uks üles leida. Kui nad lõpuks kohale jõudsid, aitas ema lapse haiglaustest sisse ooteruumi istuma ja läks ise kiirelt järjekorda. Õnneks saadi ruttu jaole. Muidugi oli tüdrukul esmane mõte seal istudes, et tal on ju nii mustad riided seljas, need olid liivased ja märjad. Ta asetati ratastooli ja edasi viidi järgmise ruumi taha ootama. Sinna sisenedes ei saanud tüdruk aru mida talt tahetakse, ta pidi võtma soki jalast, istuma lauale ja asetama jala külili lauale. See seletamine võttis poole rohkem aega sest sealsed töötajad oleks nagu võõrkeeles rääkinud. Tüdruk oli vist ikka veel pooleldi hämmingus sellest mis kõik toimunud oli. Siis saadeti ta uuesti välja ootama. Talle öeldi küll mis tal viga täpselt on aga ometi ei suutnud tüdruk kõike omaks võtta, ta tahtis lihtsalt, et see kõik juba lõppeks. Edasi viidi ta haigla kõrgemale korrusele kus olid palatid. Kõik jõudis kohale, ta ei saa siit veel nii pea minema. Ta jättis oma emaga palatis hüvasti ja jäi ootama.
Mõne aja möödudes tuldi talle järgi. Ta sõidutati voodiga koridori ja ainuke asi mida ta sellest mäletab on see, et tema kohale jäi seinakell. See näitas täpselt 20:30. Nüüd tundus talle, et aeg läks väga kiirelt sest selle aja sees kui ta jõudis opisaali kus ta nägi viimast korda tol õhtul kella oli see juba 21:30. Ometi ei olnud selle tunni sees midagi erilist juhtunud, ta viidi selle aja sees ühest ruumist teise ja asetati teisele voodile ning siis juba pandi mask pähe ja tuli magama jääda.
Edasi oli lihtne, tuli ärgata võimalikult ruttu, et saaks uuesti magma jääda. Kui tüdruk silmad lahti tegi küsiti talt midagi, et kas lõpuks ärkasid või midagi sarnas, täpselt ta ei tea aga seda teab, et üritati vestelda ja siis viidi ta oma palatisse. Ometi ei suutnud tüdruk seda ära oodata, ta oli ikka veel ravimite mõju all ja magas kuni järgmise hommikuni.
Sellega sai üks väga tegus, ooterohke ja piinarikas päev mööda.
-
Ma kirjuan sellest praegu sest 4 päeva pärast saab sellest aasta kui see juhtus, ärge küsige miks ma seda teen, ma ei oska vastata.

Take your sexy time

Järjekordne nädalavahetus möödas. Kuigi ei saanud midagi tehtud otseselt, siis ometi jäi ajast puudu. Ju siis magamisele läks liiga palju ära.
Nüüd istun jälle koolipingis, ärkasin 30min tagasi ja 11 min. tagasi algas tund. Istun vaikselt ja rahulikult ning üritan vähemalt targa näo ette manada. Loodan, et tuleb välja ka. Igatahes, järgmine nädalavahetus tuleb väike kilometraaš läbida, ehk siis kunagi kuulete sellest :)

Head hommikut/päeva/õhtut/ööd kõigile.

We dream so long

Oi oi..
Mis ma nüüd tegin.. :(

Ma pole juba päris jupp aega midagi otseselt joonud.
Nüüd pidin viisakusest klaasikese šampust ja 2 klaasi mohiitot ka veel otsa jooma...
Ma ütlen ausalt, et kui midagi teha pole ja päeval ikka söönud ka pole korralikult siis ei tasu seda teha. Muidugi seal sõime ennast ka päris korralikult täis, v noh näksimist oli palju ühesõnaga.

Mängisime sõnaseletusmängu ka, pantomiimidena siis. Minu lemmikuteks leiutisteks jäid siis Suursaadik, Baleriin ja porgandimahl.

Et siis Merineitsi ja Kükitav mannatera ;)

Dirty little freaks

Ui ui ui ui ui...

:D

Sain üle pika aja ilma sadulata sõita. Me Happy now :D
Üritasime Fifty'ga ilusti kehast painduda ja samas ka rahulikuks jääda. Ütleme nii, et kergendada ma enam temaga ei ürita sadulata sest talle vist ei meeldi jalgadest tulenev surve, mida mina talle edastan niimoodi. Paneb alt ära ühesõnaga. Siis galopp oli ka nii nagu ta oli. Alguses oli mõnus, siis üritasin enda arust poolpeatusi teha, sest ta on tõesti pika sammuga ja neid ei ole ju keegi kokku sõitnud. Ei õnnestunud väga ja Reedale ka ei meeldinud. Muidugi kui traavile jäi siis oli pusimist et mitte alla kukkuda :D . Teisipidi galopis püüdsin nii teha nagu Reet ütles, et rahulikult kõigepealt kehast hobune tööle ja siis tagasihoidmisega sammu lühemaks, mitte poolpeatustega. Jäi rahulikumaks küll aga tundub, et selleks peab ikka rohkem trenni tegema, et midagi konktreetset ja nähtavat saavutada. Siis proovisin peale trenni selga ka hüpata(ilma sadulata maast siis/Fifty on 170cm kõrge). Algus oli paljulubav, sain juba ühe korra peale jala üle viskamist edasi ka punnitada aga siis ta pidi lihtsalt kõndima hakkama. Selle peale kutsuti mind pärdikuks seal kaela ümbert kinni hoides. No aga kas te pole siiamaani aru saanud, et ma olengi ju ahviaastal sündinud, mul on loomupärane pärdik olla.
*.*
Slam slam oh hot damn,
what part of the party don't you understand?
*.*
Ahjaa, nägin täna esimest korda midagi ultrahelis siis. Tervishoiu tunnis vaatsime seitsmekuust loodet(opade tiinus siis 11 kuud), nii nunnu oli, tõmbles ja värki :D.
Varsti Kertu sünnipäeva tähistama kursajuhataja juurde :)
Olge siis tublid edasi :)
Liisu out.

Ainult linn alles jääb valges muinasloos..

Jah, ma kirjutasin üle pika pika pika pika pika pika pika pika aja eestikeelse pealkirja. Ja siis. Mis see minu mure on, et ma lollakas ainult välismaalaule kuulan mis annavad inspiratsiooni..
*.*
Kaua ja kaugele, igasugu ilmaga,
päri- ja vastutuules.
*.*
Hetkel tuli tuju hoopis eestipärast kuulama hakata. Muidugi arvestades mind, siis ikka selliseid lüürilisi lugusid rohkem.
*.*
Tahaks minna ja võita ja võidelda..
*.*
Igatahes ma ei tea millest kirjutada. Hetkel on nii, et reede õhtul kell 4 hobused talli. Siis väike puhkeaeg. 18:30 uuesti talli. Seekord õhtusöök ette, ja esimene tall pühkida(tähendab siis, et vahekäik tuleb ilusti harjadega üle käia, et tall ikka puhas välja näeks). Reedel oli meil Kristiinaga Helina ka abis. Pärast õhtul ta tuli meie tuppa külla ka. Vahepeal käisin mina pesus, siis pesin pesu ja peale seda läksin jalutama. Kuna õhtu oli tegelt ilus siis mõtlesin, et lähen välja kuud jonistama v midagi aga sellest ei tulnud midagi välja kuna 21:00 paiku oli igal pool udu ja ma nägin heal juhul 20m kaugusele endast. Võtsin siis suuna tagaplatsile ja läksin rahulikult mööda staadionit, ma väga kaugele ei julgenud minna sest liiga sünge oli :D. Tagasi kõmpima hakates rääkisin Raivoga kuni 22:10 ja siis kui ma ühika uksest üritasin sisse saada siis polnud kella helistamisest kasu, koma oli all toas telekat vaatamas. Helistasin siis Kristiinale, et ta mu sisse laseks. Helina oli meil kuni u. 23:30-mneni. Siis heitsin magama ka kui ta lahkus, suht väsitav päev oli.
*.*
Ja ta teab, et see nii iial jääda ei saa..
Miski umbsõlme peab avama.
*.*
Laup. hommikul oli äratus 7:15, tõusime nagu ikka 7:30 ja 8:00 olime tallis. Kõigepealt esimeses tallis oli söök juba ees, läksime teise, andsime heina, kaera, vee ja siis tagasi esimesse talli. Seal hobused õue, siis teise talli, seal ka hobused välja. Siis boksid, me olime kahekesi Kristiinaga seal. Mõlemad tegime siis 7 boksi. Siis panime lõunased heinad ette, veed, silo õhtuks kärusse valmis. Tall puhtaks ja tassisime vana heina läbi talli ka sõnnikuhunnikusse. Siis esimeses tallis olid boksid juba tehtud, ma tõin põka(loe: traktor) sisse ja hakkasime hunnikuid kärusse kühveldama. Siis lõunasöök. Siis pakkisime 17 heinakotti ja 34 silokotti valmis õhtuks ja hommikuks. Seejärel liikusime vabakasse(vabatalli) ja rullisime 3 põhurulli lahti neile kes seal on. Seejärel saime lahti. Kell 14:00 paiku otsustasime, et läheme vaatame mida see jõusaali tuba endast kujutab siin majas. Läksime juba komalt võtit küsima aga keda pole oli tädike ise. Jäi siis üritus ära, ehk mõni teine kord. Seekord kordus nagu eelmine päev, 16:00 hobused sisse, aga kuna lõpetasime 16:57 siis lasime ennast meie juhendajal, Astral, meid Türile poodi sõidutada kuna ta ise ka tahtis poodi. tagasi tulle pidime juba 20 min pärats jälle talli poole suuna võtma. Andsime õhtul söögid ette ja läksime ühikasse. Seekord pidi pessu minema nii, et kõigepealt üks 5min ninanuuskamine mustusest :D. Julm on see põhk mis tolmab ja ega teda kerge külili polnud ka lükata, kolm naist ühe suure rulli kallal (Y), nii peabki, ega meil ju tallis mehi pole, ainult naised on aktivistid. Ja kuna meil on klassis ainult neiud, siis ega seda juurdekasvu meeste poole pealt ka ole. Igatahes, õhtul olime ilusti väsinud mõlemad, ma küll olin jälle poole 12-mneni üleval aga üritasin võimalikult välja puhata.
*.*
Mul ei ole oma tuba, enda juurde sa ei luba...
Kui mul sind ei ole, kas siis olen kõigi oma?
*.*
Pühapäev algas TÄPSELT samamoodi. Hommikul 8:00 talli, hobused sööta, joota, välja viia, boksid teha. Heinad ette, muidugi seekord sai hein otsa niiet pidi õhtuse käigu jaoks seda juurde tooma. Siis veed uuesti ja tall puhtaks. Mina väike lollakas läksin muidugi viimase päeva tõttu lolliks. Hakkasin seal tallivahl bokse tehes ja täites igast huvitavaid laule laulma. Küll ''Mesipuu poole'', ''Mis maa see on'', ''Uhti uhti uhkesti'', ''Kas tunned maad'', ma ei tea mis selle nimi on kus on uno, dos, tre, quatro(mingi rumba laul on :D), siis ''Emmematitsu floora, emmeri emmera, tšikitango, tšikitango one two three!'', oeh, kõik ei tule meelde. No ja muidugi labidat või harja oli vaja ju muusikarütmis liigutada. Esimesse talli jõudes hakkasime kohe boksidest sitta viskama kärusse. Selleks oli mul muidugi vaja põka jälle tuua. Julmalt mõnus on see, kui mul õnnestub talli sissesõit sest sinna manööverdamine on omaette kunst. Kui oled jõudnud põka kopa uste vahelt läbi siis pead jätkama otse ja viimasel hetkel esimese boksiukse juures alles keerama sest muidu ei mahu pärast käru. Samal ajal kui sa vaatad kas käru ikka mahub pead juba pead teise suunda keerama et mitte teise boksi juures olevale sadulapuule otsa sõita. Siis kui see on möödas pead jälgima, et käru nurk kaerakotti päris maha ei tõmbaks. Julm, mul on õnneks mõlemad korrad mil ma olen seda pidanud tegema õnnestunud. Jees jees, me great ego has, me knows. Siis jätsime traktori tagumiste uste juurde kuna ma ei tea kuhu see viia tuleb. Me hakkasime Kristiinaga heina ja silokotte täitma. Kõigepealt oli meil muifugi vaja 5 min. heinakuhjas olla. Korra pikutasime. Kuna Kristiina ei olnud nõus sealt ära tulema panin talle heina tekiks peale ka, et las lõsutab siis. Proovisin hakata kotte täitma aga miskipärast ta tõmbles mul niimoodi ees, et ei lasknud heina võtta :D. Ühesõnaga me mõlemad olime juba peaaegu aru kaotamas ja töö asendus lõbuga sest kuidas sa ikka teed midagi, mis sulle ei meeldi. Lõpuks saime siis oma kotid täis ja Astra pani lõunasöögi ette ning me tõmbasime vahekäigu puhtaks ja saime vabaks selle peale veel 2 potsti maa sisse kuvaldaga lüüa. 1 post muiugi pidi kuidagimoodi betoonsillutise sisse löödama. Aga miks me siis sellega hakkama ei saa, muidugi saame, me ju naised :D. Peale seda saime lõpuks tulema. Siis viisin pesu pessu 15:45 ja liikusime tagasi talli. Hakkasime hobuseid sisse tooma. Täpselt sama teema, kõigepealt esimese talli omad ja siis teise. Peale seda tagasi ühikasse. Kui ma 17:25 oma pesule järgi läksin siis sattusin komaga kokku. Ma polnud siiamaani mingit aega kirja pannud ega raha maksnud selle eest ja tema jauras, et jälle keegi pannud masina tööle, et tüdrukutel aeg kirjas aga nüüd jälle ei saa xD. Minge kanni lihtsalt, ma ei tea mida nüüd teha, kas hakata korralikuks või mitte... xD irw irw irw lol irw lol. Mai tai mai või :D. Ma tõesti ei tea lihtsalt. Peaks vist ikka teiste suhtes ka aus olema ja järgmine kord ilusti aja kirja panema või nii... noh, eks siis paistab.Igatahes, õhtul läksime ilusti poole seitsmeks teise talli, panime heina, siis silo ja Kristiina hakkas vett panema ja mina kaera, kui olime peaaegu lõpetanud jõudis Astra ka kohale. Liikusime esimesse talli, heinad ette, silod, vahekäik ruttu puhtaks ja 19:15 olime lõpetanud. Tagasitulles käsivarte siseküljed sügelesid, nüüd ühikas nägin, et ju siis on kas silo või heina allergia. Kuna olen siloga esimest korda kokkupuutes siin siis pakun seda. Loodame, et midagi tõsist pole. Nüüd peale pesuskäiku hakkame kommi sööma tähistamaks meie tallipraxi lõppu selleks aastaks(ma loodan, et tõesti ei pea rohkem olema). Me tegime õhtul nii kiiresti et mul kaelalt higi voolab :D Julm.
*.*
Läbisegi külm ja kuumus,
kordamööda kurb ja rõõmus.
*.*
Ole siis tublid ja järgmine nädal agab juba varsti ehk tuleb siis ka uusi sissekandeid :)
*.*
Lootust keegi keelata ei saa,
Ütlen välja kõik mis peidus sügaval!
*.*

Don't even think about it!

Oleks tädil kotid oleks onu!

!!!Kõike head ja paremat nädalavahetuseks!!!

Ja see kehtib just sinule!

Burn a hole in my bag

Päev algas 7:45 äratusega. Tõusin üles mõne minuti pärast aga väga lojult. Koolituse alguses läksime kooli, andsime allkirjad ja saime rühmanumbrid. Olin number 1. Siis jalutasime sööklasse kus meile pakuti kaks saiakest ja teed/kohvi. Seejärel liikusime tagasi saali. Alguses saime väikese tutvustuse meie päevast ja meid rühmitati ära. Meid oli rühmas 9, 6 tüdrukut ja
3 poissi. Kõigepealt tehti meile ajurünnak. Anti leht millel oli pealkirjak Mission impossible ja me pidime viie minuti jooksul üritama võimalikult palju ülesandeid lahendada. Saime kokku 13,
parimad said 17 ja halvimad 12. Edasi liikusime oma grupiga meie grupijuhiga(Anuga) klassiruumi. Seal alustasime oma teemat, me pidime päeva lõpuks tegema ettekande teemal ''Kuidas noored tagasi Järvamaale tuua''. Alguses ei saanud me täpset ideed paika, mis meie teemaelemendiks jääb. Vahepeal pidime tegema Marshmallow challenge'it. Meile anti 1 vahukomm, 20 spagetti(toored), meeter teipi ja meeter linti. Suutime peaaegu kahekordse spagetipikkuse kõrguse torne moodustada. Peale sed saadeti meid terunduse loengusse(ps. iga järgmine loenguke kestis umbkaudu 10-20 min.). Kuna meil ei õnnestunud alguses oma äriideed paika saada siis võttis Halja meile suvalise teema turunduseks. Meil oli rühmas kahel inimesel huuleneedid niiet me pidime turustama hakkama huuleneete. Võtsime sihtgrupi ja muud asjad ning natuke arutlesime nendel teemadel. Peale seda saadeti meid loovuse tundi. Seal istusime maha ja meile anti ette paberike, millel oli 9 täppi ja pidime seda joonega ühendamist tegema. Loogika oli selles et peaks ühe joonega saama neid ühendada... :S Imelik. Siis pidime võtma ühe sõna(meil tuli selleks ''kivi'') ja mõtlema võimalikult palju sellega seonduvaid asju, kas siis mida me ise näinud oleme või mõtlema ise uue kasutuse välja. Kui aga see ära lõppes lahkusime uude tundi..seekord oli teemana esinemisoskus vist. Seal pidime arutlema milline on hea esinemina ja milline halb. Siis olime kaks gruppi ja teisest grupist oli Asko ja meie omast mina, kes pidid siis minema ilusti tahvli juurde ja jutustama meie seni juhtunud päevast. Siis lahkusime sealt ja suundusime edasi ajaplaneerimise tundi. Seal kõigepealt arutasime, et millised tegevused on tänapäeval olulised ja millised mitte(nt. facebookis istumine pole ju väga oluline onju..). Tegime oma ajaplaani ka mingile perioodile, mina tegin E-N plaani. Arutlesime natuke ka nendest ja siis suundusime juba jälle edasi. Viimaseks teemaks oli finants. Seal kujutlesime ette, milline on äriplaani rahalised seisud ja millega peab arvestama tulevikus või ettevõtte alguses. Siis jätkus päev lõunaga. Saime karbonaadi :P . Peale seda kiirustasime tagasi oma rühmaga meie esitlust tegema, oli vaja alles ju ideed. Lõpuks me selle ka saime, selleks oli ''Läbi seikluse maale''. Ma ei viitsi seletada millest see rääkis, igatahes tegu oli ettevõttega mis pidi noori tagasi maale meelitama. Tegime oma esitlust päris jupp aega. Enne õhtusööki pidime selle žüriile ette kandma ja peale õhtusööki läksime seda viimistlema. 19:30 algas ettekannete esitlemine. Olime neljandad. Tegime enda ma ära, kuulasime teised ka ilusti ära ja siis algas 20:30 kringli söömine.

''

Läksin teed võtma, Kati sattus ka minu selja taha. Kallasin vee topsi, võtsin teepaki ja uurisin seda omaette mainides, et imelik pakike. Siis ütlesin, et ''See pakk tuleb sisse panna ja sisse jätta,'' selle peale vaatasin Katile otsa ja tüüp oli poolenisti naerukrampides. Siis taipasin, mis ma olin öelnud ja pärast olime mina, Kati ja Kädi peaaegu suremas vahepeal oma kohtadel.

''

Hiljem anti meile tunnistused koolituse läbimisest ja väike meene pealekauba. Nuuks nuuks, nüüd ma ei olegi selle 82%hulgas Eesti naistest, kes kaasas ei kanna :( . Igatahes, lõpuks peale pikka päeva sain jalanõud jalast võtta ja voodisse siruli visata :)

I won't let go

Täna algas jälle varakult. Suutsin nagu ikka iga hommik 15 min peale äratuskella üles tõusta. Siis kooli, kõigepealt raamatupidamine ja siis hobuste pidamine. Siis oli väike tunniplaani muutus, meil olid muidu ratsutamised aga nüüd asendus see hobuste kasutamine/ratsutamisega. Algselt oli kirjas, et klassiruumis hakkab tund ja meil pidi töö olema aga pidime hoopis talli minema. Seal tõime hobused sisse, tegime ''proovitöö'',

''

Reet andis meile ''proovi'' kontrolltööd. Võtsime need, läksime garderoobi riideid vahetama ja endid paaridesse jaotama. Merilin pani oma töö pingi peale. Mina võtsin oma kapist püksid, pluusi ja kaska välja ja panin ka pingi peale, kaska sattus täpselt tema lehe peale. Hetke pärast küsis ta kas see on tema paber seal. Ma vastasin jah ja mõne aja pärast lisasin, et aga paluks sellega oma tagumikku mitte pühkida. Hetke pärast Kristiina, Kädi ja Martiina hakkasid naerma.

''

siis läksime ratsutama,

''

Mina puhastan Fifty't. Merilin ja Kertu askeldavad kõrvalboksis Leediga. Kertu tuleb minu boksi juurde ja küsib: ''Kuidas sul suhted hobustega on?''. Ma vastan :''Hetkel on sellised, et ma üritan siia boksi mitte ära lämbuda sest ta tolmab väga hullult.'' Seejärel peale paari vaikissekundit lisan, ''Aga ega ma üldjuhul hobustega suhteid ei harrasta, kuid kui vaja...'' ja Kertu lõpetab,''..Kui vaja siis saab olema jah.'' Samal ajal hakkas Merilin Leedi boksis naerma.

''

sõitsime veel skeemi läbi. Siis viskasime maneeši ääri, silusime traktoriga(Kristiina, mina ja Kädi olime lati peal raskuseks), siis tõime koolisõiduaedu maneeši, panime Kädiga ühe sirge(sest rohkem polnud vaja), siis põrutasime ühikasse, ma panin endale võistlusriided selga ja sõitsime tagasi talli juurde. Seal sättisin oma valjad Fifty'le parajaks ja puhastasin saapad ka ära. Esimeses skeemis oli 11 sõitjat, olin kirjutaja Tiinale. Päris huvitav oli tõdeda,et nii kerge skeemi juures praktiliselt algajad ratsanikud saavad hinneteks 6-8 ja neid häid hindeid oli parasjagu. Igatahes oli vähemalt lõbusam kui niisama passida. Peale teise soojenduse sõitjaid pidin ise sõitma minema. Tegin väga lollisti, et polnud enne ühtegi korda sõitnud enda omadega sest ikkagi teised suulised ja kapsel ka veel. Üritasin siis soojenduses võimalikult palju teda harjutada nendega. Alguses oli ikka totaalselt kehva aga pärastpoole sai ta vist asjale pihta. Kõige parem on see, et ta muutus mul selliseks nagu kõik hobused mul on, eest väga kerge ja hoiab ennast ise. Muidu ta ikka suutis eest peale vajuda ja mul oli vahepeal raskusi tema tagasihoidmisega. Ometi ei tulnud seekord skeem nii ilusti välja nagu ma lootsin. Alguses mulle meeldis sissesõit, ta oli ilusti otse ja liikus ühtlaselt, arvestades teiste sõite mida ma nägin oleks ma arvatavasti enda vastu leebe ja paneks 8. Järgnes 20m ring platsi keskel. Ta suutis ilusti otse jjoosta, mis ei olnud hea sest ta oleks võinud paindes olla, mina pakuks hindeks 6,5 kuna tänu sellele ei suutnud ma ka istuda nii nagu peab. Peale seda pidi F ja A vahelises nurgas tegema 3-5 sammu sammu. ta tuli üllatavalt ilusti tagasi ja tegi ilusad sammud aga traavile üleminek oleks võinud pisut täpsem olla. Selle eest oleksin andnud 7. Siis tuli diagonaal KXM. Mulle meeldisid pöörded, üritasin kõigest väest ilusad nurgad sõita ja paides hoida, hobune vastas ka. Ometi diagonaalil ei kontrollinud ma ennast ja istusin peaaegu toolistakus, see ei meeldinud mulle üldse, annaksin hindeks 7 kuna rütmikadu väga polnud ja ta ei vingerdanud otseselt(kõikide harjutuste juures peaks arvesse võtma asjaolu, et meie maneeš on nagu maastik, väikeste tõusude ja langustega). Siis tuli sõita teine 20m ring E's. See läks täpselt samamoodi, ta ei painutanud nii nagu oleks võinud ja ma ei kontrollinud enda istakut, kuna mul oli võimalus ennast parandada ja ma ei saanud sellega hakkama siis annaksin seekord hindeks 6. Peale seda tuli A's keskmine samm. Ma ei mäleta väga täpselt mida ma seal tegin aga arvatavasti jäi ta liiga järsult sammule ning peale seda läks minu arust hästi. Vabas sammus diagonaal oli masendavalt hea. Ta vingerdas trennidega võrreldes väga vähe ja ma sain ratsme rahulikult vabaks anda. Annaksin 7 endale selle ürituse eest. Kõige rohkem meeldis mulle selle skeemi juures järgmine asi, see oli C tähes traavile üleminek ja ometi mulle oli kommentaaridesse kirjutatud, et see oli liiga järsk. Ma ju tegin ilusti enne seda keskmist sammu ja andsin hobusele õigel ajal märguande ning ta vastas sellele ideaalselt ja neile ei meeldinud see. Kahju. Siis tuli risti üle maneeši sõit. X's 3-5 sammu sammus. Nagu trennis nii ka võistlustel, ta viskas rahumeeli lõua mulle vastu ja jäi omamoodi sammule tippides. Siis üritasime teha paar sammu ja edasi sõita. Selle eest annaksin endale heal juhul 6, halvemal 5,5. Lõpetuse keskliin oli hea, pööras ilusti peale, tsipkaene oli tasakaal häiritud ja peatus tuli seetõttu ebatäpne. Ma küll ootasin, et kas ta nüüd sätib oma jalad ilusti(sest ega need hobused seda ratsaniku märguande peale teha oska) ja kuna ma sain aru, et midagi ei juhtu siis tervitasin ja just siis ta pidi selle vasaku esijala ilusti panema, daah -.- . Oh well, läks seekord nii. Panin hobuse ära, jäime ootama võistluste lõppu. Kui tuli autasustamine siis mulle tuli väga suureks üllatuseks, et ma sain parima tulemuse. Ma olen väga õnnelik, et ma saan sellise hobusega sõita kes õpetab mind väga palju hetkel olles ise ka keskmisel tasemel oskustelt.

Peale võistlusi kihutasime Kädiga ühikasse, võtsin rahakoti, istusime autosse, sõitsime tanklasse, ostsime kakao, siis Türile Türi Burksi. Võtsime mõlemad megaburksi ja istusime ning nautisime seda. Ilus lõpp pikale päevale. Õhtuks olin ma omadega nii sooda, et tahtsin suht varakult magama minna.

Wake up and pay atention

Elu on keeruline. Elu on raske. Elu on ilus. Elu on imeline. Mis muudab meie elu selliseks nagu ta on. Me ise muudabme seda. Me ei ole valinud oma vanemaid, algset elukohta, sünniaega, sünnipaika, tervislikku seisundit. Aga see kehtib ainult senikaua kuni oleme ära elanud oma esimesed paar sekundit tervest elust. Peale seda otsustame oma terve elukäigu üle meie ise. Ei ole nii, et väikesed imikud ei ole suutelised oma eu ise kontrollima. Tegelikult on just nii, et meie ise otsustame peaaegu kõike oma elust. Kui me üritame kellelegi väita, et mina ei otsutanud seda, see oli kellegi teise otsustada, siis me valetame. Kui mina väidan, et need saapad ei ole minu valitud mis mul jalas on, need ostis mulle mu ema siis tegelikult olen ju mina teinud selle valiku et ma lasin emal need saapad osta. M.o.t.t. Vot tak :D

Tegelikult on nii, et ma ei tea mida peale hakata. Aga samas tean küll. Ma ei saa öelda, mida teha tahaksin kuid ometi oleks see nii lihtne välja öelda. Kas see on ainult minul nii või on mul põhjust arvata et keegi teine tunneb samamoodi.

Kui eile õhtul olin ma rampväsinud, magasin pool õhtut, siis õppisin raamatust mis on mulle vastumeelne kuna see on täis jama ja arusaamatuid tekste ja jooniseid siis ei ole mu tuju just kõige rõõmsameelsem sest miks ma pean vastutahtmist õppima asju mis ei ole tegelikult õiged. Peale seda suutsin ka veel lollusi välja öelda, mida oleks võinud ütlemata jätta aga nagu elu käib, minevikku enam muuta ei saa ja peab leppima olukorraga ja tulevikuga. Ometi nägin ma jälle und. Und näen ma kahel viisil. Enamusjaolt on see paha, sest ma näen õudukaid kus kõige viimases etapis saan ma lausa surma aga eile see nii ei olnud. Eile oli hea unenägu. Ma tahaks teada kuidas inimese aju töötab. Alguses arvasin, et unenäod tulevad ju ikka inimese mõtlemisest aga miks ma näen peale keskmisest halvemat õhtupoolikut head und. Kuidas see seostub? Ma olen õnnelik selle üle, et ma mingit tavapärast õudukat ei näinud. Ju siis pean kuidagi aru saama, et alateadvuses ei olnudki eile halb õhtu. Kui see väliselt või esmavaates nii tundus siis tegelikkuses ei suutnud ma selgelt mõelda aga uni tegi selle mulle selgeks.

Järeldus: Kehv päev ei tähenda, et sa ennast kehvalt tundma pead. :) Järgmine kord kui ärkad saad sellest aru :)