Kitty Cat

Hommik venis niisamuti. Kulla tuli koju ja küsis kas ma tahan hoiupaika kaasa tulla. No ma olin nõus minema. Kui sinna jõudsime siis mul oli nii paha seal olla. Kõik koerad on nii armsad seal, vahet pole kas sildi peal on kirjas, et ettevaatus või ütlesid talitajad et see ei saa lastega läbi või midagi sarnast. Ma lihtsalt tahaksin, et ükski neist koertest ei peaks seal olema vaid kõigil oleks hea ja mõnus kodu. Kassidega oli teine lugu. Suured kassid olid küll lahedad ja tahtsid pai saada ja nii edasi aga suht rõve hais oli kõikjal. No ei tea... Ma tean, et ma olen harjunud erinevate loomadega aga no ikkagi, ma olen harjunud ka sellega, et hais ei pane minu niigi kinniseid ninasõõrmeid rohkem kinni. No igatahes leidsime siis oma kiisu ühest puurist ja paberid said alla kirjutatud ja kiisuke sai meile kaasa antud.

Muidugi autosõidu jooksul sai minu pluus auke täis ja mõned vereplekid ka õlgade piirkonnas. Kui koju jõudsime siis hakkasin kassiga toa poole liikuma ning suutsin betooni peal garaaži ees käna käia. Suht lahe, muidugi esimene asi mida ma mõtlesin, et kass haiget ei saaks ega jooksu paneks. Ma isegi ei mäleta enam kuidas ma teda kinni hoida suutsin, endal tegin jalanõu katki ja püksid ka põlve juurest. Oeh -.- Ma olen osav, ma tean.

Lõpp hea, kõik hea. Kass piidleb kuskil maja nurgas ning ma loodan, et tal lastakse ikka rahulikult paar päeva harjuda enne kui Mari teda väntsutama hakkab.

Me mõistame üksteist

Mmmm. Eile liikusin linna mingi kell. Siis läksime Kaire ja Katuga Kosmosesse Vaprakest vaatama. Nii nummid karukesed. Peale seda kõmpisime Kairega Virus niisamuti ringi, leidsime, et shopelda on suht raske juba. Põrkasime Kadriga ka kokku. Siis käisime söömas ja võtsime suuna Solarisse. Seal rääkisime alguses nata Erikaga ja siis veetsime aega Apollos ning pärastpoole veetsime jälle aega Erikaga kui ta piletikontroll oli. Mingi enne üheksat lahkusin mina bussi peale ja läksin koju.

Täna läksin natukene varem linna. Liikusin Kaire poole ja mõne aja pärast suundusime Retke peatusesse Helenile vastu. Siis juba Erika poole suund ning kui auto oli tüdrukuid täis läksime Krissusse. Seal lihtsalt vaatasime igast poodides ringi. Kuni lõpuks oli vaja jälle kõhtusid täita peale jalgade väsitamist. Siis viskas Kaire minu Solarise juurde ja ma suundusin bussiga Lasna. Jõudsin sinna ning juba suutsin Tsharly sülle peaaegu hüppama õpetada. Lahe. Natukene rääkisime juttu tädi, tädimehe ja poistega ning siis suundusime emaga Ülemistesse. Peale kahepäevast niisama poodides ringi luusimist sain endale uue koti lõpuks. Jeei. Haah, sain laheda kõrvarõnga ka, now I'm cooool.

Nüüd lähen varem magama kuna ma nata igatsen juba ühe tegelinskiga rääkimist... njh.. mis seal ikka.

Paka.

5472

 Hey, I must know you
cause this is my blog
So Here's my number..
But you can't call me

Oeh. Järjekordne päevake enam-vähema mööda saadetud kuidagi. Hommik venis natukene. Siis hakkasin tuba koristama, pole hullu, sain hakkama :D Mõne aja pärast tuli Kaire mulle külla. Jeee :D Rääksisime juttu, ta näitas mulle Kreetast pilte ja otsustasime homme kinno minna. Nii lõbus mu päev siis oligi. Niiiii hullult tahaks midagi teha nagu. Ma ei tea, kodust välja saada, aktiivne olla või ma ei tea ise ka mida, tahaks lihtsalt teha midagi. Tüütab juba ära see passimine. Ma saan aru kui ma saaks kellegagi koos passida aga üksi niisama on suht masendav lausa.

Seal tule ja aita.

Sa ärkad hommikul vara üles. Poolunisena kooserdad vannituppa pesema. Siis ülesse, otsod eile valmis vaadatud riided üles ja avastad, et sukkades on jooks ning hakkad paaniliselt otsima varusid. Kui oled juba valmis enda näo kallale minema näed kella ja hakkad veel enam kiirustama. Lõpuks saad autossse ja sõitma hakkama. Korjad sõbranna toetuseks ka peale ja põrutate edasi. Siis kohale jõudes pead tegema kaasa mingeid mitmete duublitega massivõtteid selleks, et passida pikas registreerimisjärjekorras hiljem. Said oma lehed täidetud siis läksid veel kauemaks sinna laua taha seisma et saada numbrit. Kui lõpuks selle ka said läksid kuhugi nurgemasse kohta, et hakata häält lahti laulma. Proovisid erinevaid laule, et kas ikka suudad endast parima anda. Vahepeal said kaamerasse naeratada kes ringi käisid ning ohvreid otsisid. Siis tuli sinu juurde reklaamitüdruk kes suutis su ära rääkida pildi peale. Muudkui ootasid ja ootasid, vahepeal kuulasid kuidas mõni tegi terve selle aja jooksul ühe korra suu lahti ja terve kaubakeskuse neli korrust kajasid tema häälest. Siis mõtlesid, et jah, Sina suudaksid HEAL JUHUL sellisele ainult taustalauljaks olla :D
Kuulasid numbreid mida hüüti ja lõpuks, lõpuks pärast väikest närveldamist mis oli muutunud juba igavuseks kuulsid seda nelja õiget numbrit mis olid sinu kleepsu peal. Kepsutasid inimeste vahelt kuidagi mööda, sind satsid edu hüüded täiesti võõraste poolt. Sa olid elevil, tänasid neid ning olid rõõmus ja positiivne. Lõpuks lasti sind eelzürii ette. Seal istus kolm isikut. Ütlesid ilusti oma nime ja nad palusid sul oma lugu esitada. Hakkasid laulma, tundsid ennast hästi, hääl ei olnud veel vingerpusse teinud arvestades et nina on kinni ja veel eile oli kurk väga valus. Olid lõpetamas teist salmi ning valmis alustama refrääniga milleni olid hoidnud oma jõudu et natukene julgemini esineda nii nagu sulle tegelikult meeldib sest mäletad, et kunagi kooris lauldes olid ikka teiste oma rühma inimestele rohkem toeks, aga siis tuleb sõna ''Aitäh''. Vaatad pingsalt mida seal laua taga tehakse ning juba järgmisel hetkel lausutakse, et: ''Viisipidamisega sul probleeme pole aga kardame et su hääl jääb nõrgaks kõigi teiste kõrval kes siia on tulnud.''

Sõna otses mõttes (ja tänu taevale, et see siiski eelzürii oli mitte telezürii) jäi suu ammuli ning täiesti hämmingus olles lausud veel, et kas tõesti. Jah nii see oli, nii raske kui see ka polnud siis lahkusid sealt kergetel jalgadel ning elasid oma elu edasi.

Kui nüüd mõelda halvustavalt siis võiks öelda, et mis te tahate mingeid karjujaid sinna? Kas te soovite, et ma mingit show'd teile hakkaks mängima, hüpleks maas ringi, samal ajal täiest kõrist kijudes. Kas ma pean tõesti ennast väljendama hakkama mingi ooperilauljana või rokipeeruna? No ma ei tea, te ei andnud mulle minutit aega enda tõestamisekski ju, mida te teate minu häälest? Te ei tea midagi ja seda ma andeks ei anna.

Aga ma vist ei viitsi nii mõelda. Selle pärast et ma ei oodanud kuskilt edasipääsu. Mul lihtsalt oli hea tunne ennast niisama üles lüüa ja mõelda et kuidas ma ikka nüüd välja näen ja kas kõik on korras kui keegi peaks tulema. Suht huvitav oli sellist asja tunda jälle :D Kuigi pean ütlema, et laulda ma teiste eest täiest kõrist ikka ei julge, ma ei tea. See mida ma kodus täiesti ihuüksi julgen teha ei anna võrreldagi sellega mida ma teiste ees teen ja ma usun et keegi ei saa seda kunagi teada ka. Kahju iseenesest aga mis teha. Staarihakatist minus pole, või isegi kui on siis see jääb ainult minu teada ja tunda.

Tänan tähelepanu eest.

Kui viga näed laita

Küll on tore. Jalutasin ennast teisipäeval haigeks. Nüüd nohu ja kurk valus ning sellest tulenevalt ka pea paks otsas. Oeh, täna käisin emaga linna peal, käisime Ülemistes, sain endale riietuse laupäevaks ning siis sain auto ka kätte ja nüüd ei tea mida teha.

Tegelikult tean ikka. Ühte kätte võtan kuuma teetassi ja teise isetehtud mahlajäätise. Üks peab ikka ju aitama :P

Oravad

Nägin täna kahte oravat. Esimene oli maas ning alguses uuris ega kedagi pole. Siis nägi ta mind ja pani puu otsa. Vaatas küll suure huviga et kas ma lähen ära või mitte. Kaks puud edasi oli teine. Tema maha ei tulnud. Kui ma talle lähemale jõudsin siis vudis kiirelt okstele. Piilus seal mind peaaegu liikumatult ning kui mina üritasin teda ühelt poolt oksa vaadata vaatas vastu ja kui ma teiselt poolt vaatasin vaatas jälle vastu. Esimene orav tuli aga jooksujalu kõrvalpuule ning vaatas mida ma teen. Kumbki ei saanud minust aru miks ma seal puu all seisin ja imelikku häält tegin. Nii ma siis jätsin need kaks oravat oma puude otsa.

300

Ja selle postituse pean ma tegema kuna see on mu kolmesajas postitus ning mul on üle 14300 lehe vaatamise ning see on ainuke hea asi võibolla mis täna juhtuda saab.

Not funny

Why are you torturing meeeee????!?!? This is not funny you know.
Üldse pole hea tunne sellist asja järsku lugeda. Ma ei ole tahtnud kaugõpet ja ma ei taha ka hetkel. Tahtsin ühe aasta veel natukene muretumalt mööda saata aga ei, suvi pole veel läbigi ning juba te panete mu vaese südamekese veel rohkem oma elu pärast muretsema. No eks ma siis lähen tööle või panen teise eriala ka kõrvale. Ega ma usu, et ma aastaks niisama passima jään sest see eriala on minu jaoks liiga kerge et ma peaksin kogu oma aja selle õppimisele pühendama kui ma sessis olen. Muidugi sellest on mul kahju et ma seal ühikas enam olla ei saa aga no eks ma siis pean leidma oma aktiivsusele ka alternatiivi. Oeh, nii paljud plaanid jälle uppis. Mõtetu elu. Miks ma üldse elan.. uhhh... ei või siis midagi ladusalt ka minna kuni lõpuni, ei..lihtsalt ei..

Ma olen tegelikult suht vihane hetkel ja käed värisevad, ma tahan ennast nüüd kuskil välja elada aga ei, ma lähen arsti juurde ja pean rahulikult üks pol tunnikest kohapeal olema. MA EI TAHAAAAA!!!!!

Don't mess with me, I Am Mad. Kõik.

Elu nagu filmis

You you you. Olen ilus, tark ja osav. Tulin nüüd Haapsalust tulema ja pesitsen kuni septembri alguseni Sauele aka Linna. Viimased tööpäevad läksid kõik pikkadeks niiet peale kaheksat alles sain tulema lillest ning sõitsin esimese raksuga kohe Kajakasse Kaire juurde. Seal ootasid mind nii Kaire kui ka Erika. Rääkisime natuke aega niisama juttu ning siis läksime minema. Kaire viskas Erika koju ning mina suundusin ise Sauele. Täna käisin Raivol külas. Homme vaatame mis me teeme ning teisipäeval viin autu venna juurde ning siis juba arstile. Järgnevad päevad on vabad ning eks siis vaatab mis korda saata annab.

And Now I Feel Sleepy

Eile lõpetasin tööpäeva natuke enne poolt 9't. Kodus olid ema ja Ken kes ehitasid puurkaevu sisse. Mina siis hakkasin süüa tegema aga mul polnud hea olla, ainult kui istusin siis oli normaalne olla aga kui püsti tõusin või ringi liikusin hakkas jälle paha. Tegin siis liha valmis ning panin koertele ka toidu likku ja läksin magama. Nii palju kui ma sain muidugi, ma ei tea mis kellani öösel nad ehitasid veel kuna mina läksin natuke peale kümmet magama.

Öösel nägin lahedat unenägu. Ma nägin, et läksin sinna superstaari eelvooru. See oli mingisuguses koolis ning enamus olid kollaseid pabereid juba saanud ja siis ma läksin sinna ja mul oli mingisugune kaisukaru süles mis iseloomustas vist Raivot mulle kuna ta oli selle mulle kinkinud(kahjuks küll ainult unenäos ikkagi :D). No ja ma siis laulsin oma laulu ära ning Raud ja Sander vaatasid et ei teagi nüüd aga Ilus hakkas paberit otsima ja poisid lubasid tal mulle paberi ulatada. Aga kõik kollased olid otsa saanud ja nii ma sian siis valge paberi. Hiljem oli see nagu mingi laululaager või nii ja Rauale ma meeldisin edaspidi. Ning siis mingi aja pärast otsustati meile meeneteks ikka kollased paberid anda, nendele kes siis valged said :D.

Hommikul tulen tööle ja mõnekümne minuti pärast marsivad kaks meest lillede vahelt läbi, mingid suured jalamatid ülgadel rulli keeratud. Ütöevad ilusti tere ning vahetavad need Konsumi matid ära. Miks nad läbi minu poe pidid tulema?? Imelik. No ja siis kookisid lillepoe mati ka ära ja panid uue asemele, või noh, viskasid sinna lihtsalt midagi ja ma panin ise selle õigesti. Tahaks vaikselt juba kooliaega...

I Wanna Eat Something.. Gimme gimme

Creepy, poe raadio otsustas, et enam Uunot ei mängi, lihtsalt vaikus ühel hetkel :/

Pele tööd liikusin ema juurde ja hakkasin oma guljašši praekartuliga sööma. Mingil hetkel astus klient poodi ja soovis mulle head isu ning ma siis kobistasin tahatuppa edasi sööma. Siis kõnnib Ken uksest mööda ja ütleb mingil madalal häälel head isu. Mina istusin seljaga niiet nata ehmatasin et jälle jään kellelegi ette aga ei, tema tegi toreda nalja enda arust.

Aga minu arvuti aku mure on ka nüüd lahenduse leidnud .___.

That's mean...

 Eile õhtul peale hambapesu mõtlesin, et proovin mingit uut Listerine'i suuloputusvett mille ema ostis. Ma toppisin pool korgitäit suhu ja ma mõtlesin, et hakkan kohe oksele. Väkkkk lihtsalt, mis asju ka välja ei mõelda.

Teisipäeva hommik. Ärkasin ema liikumise peale üles ning avastasin, et mul pole enam lina all- olin selle ära väkrenud, nagu ikka. Järgmisel hetkel tuleb ema minu juurde ja annab mullehoobi kookukeeratud ajalehega. Jup, that's how my day starts.

I'M A KILLLAA!!! I KILLED A FLY! Shame on me.

Mis toimuuuuuubbb????
Igalt poolt kust enda horoskoopi loen on öeldud, et ''Kaksikud on kirglikud lugejad''. Mis mõttes? Kus minu lugemiskirg siis on?? Miks ma ei suuda raamatuid välkkiirusel lugeda? Miks iga kord kui ma mingit raamatut näen on minu esimeseks mõtteks, et mina seda küll lugema ei hakka? Palun andke siis mulle see kirg lugemise vastu. Ma usun, et ma ei pahandaks. Ei, tegelt. Pahandaks küll. Kus see oli kui ma veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin??? Jah lõpuklassis suutsin vist kõige enam raamatuid lugeda kõikide aastate arvestuses aga ma ei kujuta ette et ma vabal ajal passides raamatut hakkaksin lugema. Mul on niigi palju mõtteid peas, mul ei ole veel igast erinevate raamatute omi ka vaja juurde sinna. Niigi kasutan väikest osa oma ajust. Uh..nüüd jooksis mõte kah selle peale kokku, hope you're happy now.

Such a time

Eile õhtul sain isegi hea tujuga magama. No enam-vähem. Hommikul ärkasin ema peale üles ja siis vajusin jälle ära. Siis ärkasin mõne aja pärast Tõnu peale üles. Siis tõusin üles ja lasin kutsika puurist välja ning vaatasin kuidas ta tükk aega oma pisikest kondiollust närib. Ise samal ajal veeratab ennast ja on käpad taeva poole ning lõuad käivad aga sellest kondist ta veel jagu ei saa. Kuna väljas lajatatakse lehmasitta põldudele siis tõin Izzy esikusse tuppa haisu käest ära ja lasin Frami ja Frida tuppa. Panin Frami aseme seina äärde ning ta läks rahulikult sinna edasi norskama. Muidugi kuna ma talle patja ei võtnud siis ta kasutab Fridat padjana. Ja nii ma siis vaatan neid loomi oma nurkades. Kutsikas oma valge padja peal puuris, Frida ja Frami oma aseme peal ning suurema pea ikka väiksema kere peal ja norsata see buldog oskab. Izzy on ka juba mitu tundi täiesti vait olnud. Kui seda haisu poleks läheks isegi välja päikest võtma aga ei taha eriti oma jalga õue pista. Ma vean kihla, et Tallinnas sellist asja pole...

Tšha-tšha-tšhaa

Järjekordne päevake mööda saadetud. Eile passisin põhimõtteliselt tühja kodus. Täna olin tööl terve päeva ning sain samal ajal kallaga rääkida. Jeei. Oli vaja pikka vestlust et järgmist nädalat tasa teha kuidagi. Nüüd jälle kodus ja homme passin pikalt tühja ning edasi veel ei tea. Tean ainult, et laupäeval kobistan vaikselt linna.

Pole mitttttte kui midagi öelda rohkemat.

Oodates Sind

Eebenipuust akna juures,

Oodates Sind, seisan taas.

Kurbus ja rõõm, lootuses suures

üheks mu meeltes saand.

Tulised söed tuhavoodil,

tuline leek hinges veel.

Tagasi too meeletud soovid,

pakases haihtunud need.

Mööda teed tuul vaid käib,

kõikjal ees tühjus näib.

Jäätunud veel üksik hing.

Kaua veel ootan Sind?

Nõnda lill lumivalge

unele jääb väsind maal.

Sina mu arm, kaunis ja karge

Süda mul sulata taas.

Mööda teed tuul vaid käib,

kõikjal ees tühjus näib.

Siiski veel lootus jääb.

Kordki Sind taas siin näen.

I wanna take

Mina ise olen enda parim kuulaja. Ma tean, et on inimesi kellega ma võin rääkida, aga iga inimesega sa räägid teatud tasemel. Kas siis emotsionaalsel, sõbra või mõnel muul viisil. Aga endaga sa ju suudad absoluutselt kõigest rääkida sest enda tegudest ja mõtetest saad ainult sina aru. Jah, mõni inimene ütleb sulle, et võid talle kõigest rääkida, võid teda usaldada, teine aga on niivõrd aus, et julgeb vastata et ise enda asi kas räägid midagi või mitte, olen siin kui tahad kedagi kes kuulaks. Mõnd inimest ei kujuta sa ettegi, et võiksid talle midagi rääkida, eriti võõrale. Me ei lähe ju tänava peal jalutades juhusliku juurde ega hakka talle oma elust rääkima, et kuidas küll minu ülemus mind tööl kiusab ja ma kardan koondamist või siis hoopis läheks rääkima et mul on parim perekond üldse, kõik on nii arusaajad ja armsad jne. Aga selleks, et me ei peaks ainult iseendaga rääkima on olemas sõbrad, väga head sõbrad. Tavaliselt valime sõpradeks need kes on meiega sarnased, kes jagavad meiega sarnast mõttemaailma või tegevusi et oleks lihtsam suhelda. Veel parem kui see sõber on kogenud samu asju mida sinagi sest siis peaks ju suhtlemine olema imelihtne. Samuti öeldakse, et võite suhelda vabalt oma vanematega ja muude lähedastega aga selles on omamoodi konks sees. Vanemad ei ole sinu mõttekaaslased kui nad ise ei taha et sa elaksid oma elu nii nagu nemad seda teha said. Muidugi on siin mustmiljon vairante. Kui sinu ema-isa olid lastena väga piiratud oma vanemate poolt siis on kaks varianti, nad kas piiravad ka teid või vastupidi on võtnud eesmärgiks lasta teil võimalikult ise oma elu elada. No igatahes, pole siin mõtet neid variante leierdada. Lühidalt võib öelda, et kui sul on keegi kellega oma jutte jagada nii head kui halba siis on hästi. Muresid võib igaüks kurta aga kui sa räägid millesti mis sulle head meelt on valmistanud ja kuulaja sind välja ei naera on veel parem ju. Elu peab olema positiivne, halvad võivad meelde jääda aga head võiks ju korduda, niisiis tuleb lõbutseda kaua jaksad ja sellest ka rääkida. Igat inimest teeb erinev asi õnnelikuks ja rõõmu peab jagama, vahet pole kui veider see ka pole kellegi teise arvates.

Järjekordne pulmaautorong sõidab mööda Haapsalu. Küll on mõnus linnake :)

To brake it back down

Mina: ''Kas ma annan sulle siis hommikul voodipesu ka kaasa?''
Ema: ''Ma ei tea, ma pole kunagi nii vara läinud.''

Ja nii me üksteisest aru saamegi.
Öösiti näen unenägusid, jeeeee, not. Hommikud algavad ikka aeglaselt. Eile olin lausa 5 inimese poolt tahetud vist. Täna võttis Lepp ka ühendust, finally, äkki saan palga ka nädala lõpuks kätte, eks näis.

Mul on roosiokastest kopp ees siiamaani. Aga noh, tasa sõuad, kaugel jõuad nagu mulle Lasnamäe Gümnaasiumis kolmanda või neljanda klassi klassijuhataja vist kunagi ütles. Eks ma siis üritan nii, kuhu mul ikka kiiret on, naudin tundide möödumisi, minutite tiksumist ja sekundite tragidust. Kooliaeg ka üha läheneb. Järgmine nädal olen veel Haapsalus tööl, sellest järgmine aeglen Sauel arvatavasti ja nii kuni kooli alguseni.
Row-row-row the boat, gently down the street. Merrily-merrily-merrily moe, life is like a dream.(*lugege hoolikalt*)

We're building it up

Eile oli mõttetult pikk päev. Passisin lihtsalt kodus ja kõik. Vsjo.
Öösel ei saanud hästi magada. Vaatasin toas ringi, mitte midagi ei näe. Täis pimedus, enda kätt ka ei näe vaadata. Järsku on kõik lumivalge, täiesti nagu oleksid lumivalge lume keskel kus silm midagi ei seleta. Järgmine sekun jälle kõik must nagu mutimuld. Ja niimoodi nii mõnedki tunnid möödusid minu ööst. Hommikul ei suutnud ära otsustada kas tõusta või mitte kas minna tualetti või mitte. Nii kaua ma siis mõtlesin kuni äratuskell helises ja seda kinni pannes lamasin korraks tagasi ning mõtlesin ikka mõned korrad veel. Siis otsustasin ikka tõusta.
Täna on ka mõttetult pikk päev. Hommikul siis ehituspoodi kergelt istuma ning poole päeva pealt lillepoodi. Kaheteisttunnine tööpäev ühesõnaga kui nii võtta. Kahes kohas. Suht kopp ees hetkel, nendest roosidest ja nende okastest. Kui lillepoe kinni panen siis lähen üritan oma ''terve'' auto kätte saada. That's my life -.-

Tasandikkude helinad

Kevadõhtu. Virginia on omas kodus ja parandab laste noodivihikuid. Uksest astub sisse Franz. Ta tervitab Virginiat ning viimane poissi vastu. Franz uurib naiselt kuidas tal läheb ning viimane vastab, et hästi läheb. Kui naine vastu küsib kuidas poisil peale ema surma läheb siis poiss vastab et peab ju minema. Poiss hakkab pajatama lugusid nagu ta teeb igal õhtul kuid Virginia palub: ''Ole ometi tasa Franz! Mul on vaja laste vihikud ära parandada, muidu vallandatakse veel.'' Hetkeks suudab poiss vakka olla kuid siis ometi pärib jälle naiselt kas too ikka terve on, ta näivat kahvatu ja sale välja. Virginia vaatab imestunult noormehele otsa ja lausub: ''Mina?!''
Kui naine näeb, et poiss ei lase tal rahulikult tööd teha siis astub ta temaga elavasse vestlusesse mida poiss siiamaani rohkem monoloogina pidas. Nad räägivad sellest kuidas Franzu maja ei paista enam nende aknast kuna nüüd on tasandike ja põldude asemel põõsad ja nõgesed. Samuti on vana kirikutorn poollagunenud ja keegi ei käi enam seal kella löömas. Franz väidab, et ta aeg ajalt kuuleb küll kuidas tuul liigutab tasakesi kella nii et selle tila tekitab kella ääre vastu minnes kergeid hääli. Naine oskab vastu väita, et ei jaksa see tuul seda rasket kellukest liigutada, need hääled on tasandike helinad, need on siin kogu aeg olnud. Virginia ütleb Franzule, et too võiks ju kella lüüa, ta on andekas poiss nagu ta kooliski oli. Noormees silmab laua peal olevat viiulit ning on nõus: ''Jah, koolis õppisin kuu ajaga isegi viiulimängu selgeks.'' ''Aga palun mängi mulle seda praegu! Me võime isegi kahekesi mängida. Mul peaks kuskil olema teine ning hunnik noote ka.'' Poiss vahib häbelikult maha ja põikleb kutsele mängida vastu. ''Ma ikka tegin selliseid asju nagu sina kui ma noor olin. Ma olen siiamaani noor.'' lausub naine. Nende vestlus jõuab välja asjaoluni, et Virginia isa sõitis ära Uus-Meremaale sest nende suguvõsal pidi olema seal vana varandus. ''Tal pidi seal väga hästi minema, räägib eesti keelt, vähemalt seal kus tema on räägitakse. Seal pidi ka hea elu olema, parem kui siin.'' ''Kas sina ei ole tahtnud kunagi Uus-Meremaale minna?'' ''Mina? Ei. Ei taha.''
Sisse lajatavad Virginia tädi Klaava. Tema surnud ema õde. Ta toob lauale nõud ning kotletid ja keedukartulid. Vambola on ka heas tujus ning räägib rõõmsal meelel üle terve toa kuni mõlemad märkavad, et Franz-poiss ka neil. Klaava kohe ärgitama noormeest ka sööma jääma, et kotlette jääb kindlasti üle. Noormees häbelikult vastu, et ta alles kodus sõi ja nii kui nii peab hakkama minema. Pererahvas vastu, et joo siis teedki ja istu meiega kuhu sul ikka kiire. Nõnda oskab Vambola teemat keerulisemaks ajada ja lausub, et kui kotlette üle jääb siis ma võtaks need kaasa küll. Kõik pärima kuhu saan need siis nüüd kaasa võtad. Hakkab siis Vambola seletama: ''Mina lähen ära. Kohe tükiks ajaks lähen. Mina lähen sõtta. Lähen üle mägede teisele poole piiri ning hakkan vastu. Hakkan vastu suurele riigile kes lihtsalt purusab väiksemat. Kuna meie riik midagi ette ei võta siis alustan mina endast ja enda panusest ning lähen väiksemale appi.'' Kõik peale Franzu vaatavad Vambolale imelikult otsa. Noormees oskab vastata ainult seda, et edu siis mehele kuna seal ju elusana tagasi ei tulda. See võttis kerge napsulembelise Vambola näo korraks tõsisemaks aga vana mehe jonnakus jäi samaks. Jättis siis Franz pererahvaga hüvasti ning tormas koju.
Öösel vajus Virginia suurde tuppa oma töölaua taha magama. Keset pimedust tuli Vambola asju pakkima ning astus uksest välja. Möödusid päevad ning viimaks tuli ka Franz Virginiale uuesti külla. Naine hakkas jutustama, et Vambola on üles leitud. Ta oli olnud vana rongipeatuse majas. ''Uksed on kinni löödud, aknad ära lautatud. Rong siit ju enam ei sõida. Ta mõtles, et läheb sinna ja sealt rongiga edasi üle piiri. Sealt siis politsei ta leidiski.'' Naine küsis Franzult kuidas tal romaaniga läheb. Tal tuli ju kevadel hull kirjutamise tuhin peale. Franz ütles, et kaks peatükki on valmis. ''Kokku tuleb kümme. Aga nad on päris pikad.'' Virginial on kogu aeg Franzuzt kahju olnud, et külas pole tema-vanuseid tüdrukuid. No muidugi naabri-Juula on, aga tema olevat natukene hulluke. Franz hakkas ütlema, et läheb täna linna. Läheb bussiga ühe vana tuttava juurde, kes oli sõdur, tal on pruudiga linnas korter.
 ''Kas nii hilja hakkad veel minema?''
 ''Jah''
 ''Sul on siis kohe tükiks ajaks minek.''
 ''Jah, nii mõnekski ajaks.''
Tädi Klaavia astub suurde tuppa ja näeb Virginiat ja Franzu juttu ajamas. Virginia ütleb Franzule, et buss läheb viie minuti pärast. Franz ütleb, et ta vist ikka ei lähe. Klaava palub Franzu ka lauda teed jooma ja küpsiseid sööma. Poiss vabandab ennast välja ja lahkub.
Möödub aeg kuni käes suve lõpp. Virginia elu läheb hästi, ta tunneb ennast väga palju õnnelikumana ja tal on üleüldse parem olla, vähemalt kevadega võrreldes. Ühel päeval astub Franz uksest sisse. Näeb õnnelikku naist ja isegi ei päri miks naine nii rõõmus on vaid lihtsalt tunneb tema üle head meelt. Ta küll mainib talle, et too näeb hea välja. Siis võtab poiss oma ranitsast välja ajalehega kaetud paki. Naine küsib mis see on ja noormees vastab:
 ''Tee peal korjasin, vaata. Kas tunned ära?''
 ''Sarapuu leht! Ja vahtrapuu oks. See on nii ilus, nii värviline!''
 ''Sina ikka tunned kõiki taimi. Ja siin on kaselehed.''
 ''Need on nii kenad. Ma panen need kohe vaasi. Oh sind lolli küll.''
 ''Ah et loll kohe. Mulle meeldis emaga neid korjata. Ja vaata mis mul siin on.'' Noormees asetas laua peale kaks sügisist maali.
 ''Kas sina tegid need? Sa oled ju lausa kunstnik, geenius!''
 ''Mina jah.''
 ''Ma tahan seda endale! Ja see. Need sügisvärvid ja see allee. Müü need mulle! Ma pakun 25 krooni tüki eest. Ma tean, et sul pole raha palju, ega mul ka pole. Aga geeniust aitan ikka natukesegagi.''
 ''Mis sa nndega ikka teed? Ja mida mina selle rahaga teen? Ma ei taha sinu raha! Selle eest saab heal juhul poest ainult ühe pudeli!''
 ''No siis lähedki võtad sealt poest endale selle ühe pudeli!''
 ''Ma ei müü sulle neid! Ja mul pole su raha ka vaja!''
 ''Mina tahan neid pilte ja sa võid ju selle raha endale ikka jätta.''
 ''Olgu.'' Poiss tormab uksest välja.
Tädi Klaavia tuleb köögist ja hakkab lauda sättima. Virginia istub töölaua taga.
 ''Tädi Klaavia. Ma olen vist rase.''
 ''Ma tean, tüdruk. Seda on su olekust viimasel ajal näha.''
 ''Kas mingit kirja ei ole tulnud?''
 ''Ei ole. See on see armeenlane jah. Äkki ta kirjutab sulle kooli aadressil?''
 ''Sinna pole ka midagi tulnud. Aga eks ma teadsin, et ta ei kirjuta ega tule külla.''
Vambola astub sisse. Kergelt haige olekuga hakkab rääkima, et ehk on tal marutaud. Naised mõlemad kohkunud. Virginia käsutab teda arsti juurde minna. Vambola vastu, et tema juba käis arsti juures ja sai palju süste ning arstid tunnistasid ta nüüd täitsa terveks.
  ''Mine aga oma tuppa ülesse, sööd seal. Pole meil siia alla tõbiseid vaja kes midagi levitaks,'' lausus Virginia. Mõne päeva pärast tuleb taas Franz majja. Virginia küsib temalt kuidas tal raaatuga läheb. Poiss vastab, et ta saatis selle juba kirjastusse mõni aeg tagasi ja sai sealt vastuse, et see ilmus juba.
 ''Millal siis järgmine romaan valmib?''
 ''Iga inimene saab oma elust ühe romaani kirjutada. Nii tegin ka siis mina. Rohkem mul pole midagi kirja panna.''
Järgmisel hetkel koputatakse ukse peale ja sealt astub sisse noor neiu. Virginia astub talle vastu ning neiu küsib, kas seal elab noormees nimega Franz kellel ilmus just välja raamat. Virginia vaatab korraks poisile otsa kuid ei julge tema eest vastata. Kui tütarlaps selgitab, et on pealinnast reporter ja tahab temaga intervjuu teha siis noormees vatsab, et tema ongi seesamune Franz.
 ''Kas siis Teie oletegi? Vabandust, meie kirjastuses arvati, et kirjanik on pensionär.''
Noored jätavad Virginiaga hüvasti ja lahkuvad Franzu juurde küsitlust tegema.
Fanz leidis tööd talvel vallavalitsuse käest. Ta hoidis külas suuremaid teid lumest puhtana ning tal polnud aega eriti enam pererahval külas käia. Koolis aga vähendati emakeele ja muusikatunde ning suurendati ingise keele ja matemaatika tundide arvu. Virginia koondati.
Klaavia astub üksi suurede tuppa ning asetab teekannu ja kausi küpsistega lauale. Sisse marsib ka Vambola.
 ''Vaata mis seal kiriku juures toimub. Nii suured autod,'' lausub Vambola.
 ''On jah, issand, ks need kül olla võivad.''
 ''No selliste masinatega võib ringi liikuda ainult tsirkus!''
 ''Aga ongi! Ma vean kihla, et selle kõige suurema auto peal on elevandid! Ja siis on ju koerad, kassid, ahvid, hobused,''
 ''Ja selle tagumise peal on kindlasti krokodillid,'' ütleb Vambola haarates kahe käega Klaavia külgedelt kinni nagu naksates. ''Ma lähen vaatan kohe järgi!''
 ''No eks sa mine!''
Korraline vaikus kuni uksest astub sisse Helen, ''Tädi Klaavia,'' Klaavia ei näe teda kuna vaatab tema poole seljaga olles aknast välja sinna kus on suured autod.
 ''Tädi Klaavia,'' nüüd juba natukene kõvemini.
 ''Oi, sina ka siin, kas sa ei läinudki linna tagasi?''
 ''Ei läinud, ma jäin Franzu juurde. Ma tulin linnast töölt ära ja nüüd olin siin. Aga seal, kiriku juures. Franz lükkas seal teid lahti traktoriga. Seal on tsirkusetuuri autod ka kohal. Aga Franzu traktor kukkus kummuli ja ta jäi sinna alla! Mul pole enam tööd ja mul pole enam teda, ma ei tea enam mida peale hakata.''
 ''Oi kullakene!'' Klaavia võtab Heleni ümbert kinni ning asteab ta istuma toolile.
Järsku siseneb uksest Virginia. Ta näeb toolil olevat Helenit ega lausu sõnagi. Äkitselt tõuseb Helen püsti, ''Andke mulle kiriku võti! Ma lähen löön kella, Franzu auks.''
 ''Mine löö jah! Fran parandas ju torni trepi ka ära. Mine löö, nii, et see kostuks Armeeniani välja!''
*kirkikukella löögid*

Ütleks lampi aga siis ma ju valetaks

If you truely love a woman you better start making her happy. Because: A Happy Wife = A Happy Life

Öeldakse, et hommik on õhtust targem. Nii arvan ka mina. Iga hommik ärkan uute lootuste ja ootustega aga ometi pean tõdema et ükski õhtu pole mu lootused näinud päevavalgust ja ootused jäävadki ootama. Ma ei räägi tervest oma elust, ainult üürikesest perioodist. Hommikul teen silmad lahti, kohe saan pettumuse osaliseks, kahjuks nii see on.  Päev läbi teen omi toimetusi. Olgu vihmane või lauspäikeseline päev, õhtul on sügaval sisimas ikka tühjus. See tühjus tuleneb sellest, et ma pole saanud midagi mida ma väga ihaldaks. Ometi iga hommik ma ärkan ja loodan edasi, et ma ei peaks õhtul magama heitma tühjustundega vaid rõõmsa ja rahulolevana. Eks kord tuleb ka see aeg.