Hommik venis niisamuti. Kulla tuli koju ja küsis kas ma tahan hoiupaika kaasa tulla. No ma olin nõus minema. Kui sinna jõudsime siis mul oli nii paha seal olla. Kõik koerad on nii armsad seal, vahet pole kas sildi peal on kirjas, et ettevaatus või ütlesid talitajad et see ei saa lastega läbi või midagi sarnast. Ma lihtsalt tahaksin, et ükski neist koertest ei peaks seal olema vaid kõigil oleks hea ja mõnus kodu. Kassidega oli teine lugu. Suured kassid olid küll lahedad ja tahtsid pai saada ja nii edasi aga suht rõve hais oli kõikjal. No ei tea... Ma tean, et ma olen harjunud erinevate loomadega aga no ikkagi, ma olen harjunud ka sellega, et hais ei pane minu niigi kinniseid ninasõõrmeid rohkem kinni. No igatahes leidsime siis oma kiisu ühest puurist ja paberid said alla kirjutatud ja kiisuke sai meile kaasa antud.
Muidugi autosõidu jooksul sai minu pluus auke täis ja mõned vereplekid ka õlgade piirkonnas. Kui koju jõudsime siis hakkasin kassiga toa poole liikuma ning suutsin betooni peal garaaži ees käna käia. Suht lahe, muidugi esimene asi mida ma mõtlesin, et kass haiget ei saaks ega jooksu paneks. Ma isegi ei mäleta enam kuidas ma teda kinni hoida suutsin, endal tegin jalanõu katki ja püksid ka põlve juurest. Oeh -.- Ma olen osav, ma tean.
Lõpp hea, kõik hea. Kass piidleb kuskil maja nurgas ning ma loodan, et tal lastakse ikka rahulikult paar päeva harjuda enne kui Mari teda väntsutama hakkab.
No comments:
Post a Comment