Sa ärkad hommikul vara üles. Poolunisena kooserdad vannituppa pesema. Siis ülesse, otsod eile valmis vaadatud riided üles ja avastad, et sukkades on jooks ning hakkad paaniliselt otsima varusid. Kui oled juba valmis enda näo kallale minema näed kella ja hakkad veel enam kiirustama. Lõpuks saad autossse ja sõitma hakkama. Korjad sõbranna toetuseks ka peale ja põrutate edasi. Siis kohale jõudes pead tegema kaasa mingeid mitmete duublitega massivõtteid selleks, et passida pikas registreerimisjärjekorras hiljem. Said oma lehed täidetud siis läksid veel kauemaks sinna laua taha seisma et saada numbrit. Kui lõpuks selle ka said läksid kuhugi nurgemasse kohta, et hakata häält lahti laulma. Proovisid erinevaid laule, et kas ikka suudad endast parima anda. Vahepeal said kaamerasse naeratada kes ringi käisid ning ohvreid otsisid. Siis tuli sinu juurde reklaamitüdruk kes suutis su ära rääkida pildi peale. Muudkui ootasid ja ootasid, vahepeal kuulasid kuidas mõni tegi terve selle aja jooksul ühe korra suu lahti ja terve kaubakeskuse neli korrust kajasid tema häälest. Siis mõtlesid, et jah, Sina suudaksid HEAL JUHUL sellisele ainult taustalauljaks olla :D
Kuulasid numbreid mida hüüti ja lõpuks, lõpuks pärast väikest närveldamist mis oli muutunud juba igavuseks kuulsid seda nelja õiget numbrit mis olid sinu kleepsu peal. Kepsutasid inimeste vahelt kuidagi mööda, sind satsid edu hüüded täiesti võõraste poolt. Sa olid elevil, tänasid neid ning olid rõõmus ja positiivne. Lõpuks lasti sind eelzürii ette. Seal istus kolm isikut. Ütlesid ilusti oma nime ja nad palusid sul oma lugu esitada. Hakkasid laulma, tundsid ennast hästi, hääl ei olnud veel vingerpusse teinud arvestades et nina on kinni ja veel eile oli kurk väga valus. Olid lõpetamas teist salmi ning valmis alustama refrääniga milleni olid hoidnud oma jõudu et natukene julgemini esineda nii nagu sulle tegelikult meeldib sest mäletad, et kunagi kooris lauldes olid ikka teiste oma rühma inimestele rohkem toeks, aga siis tuleb sõna ''Aitäh''. Vaatad pingsalt mida seal laua taga tehakse ning juba järgmisel hetkel lausutakse, et: ''Viisipidamisega sul probleeme pole aga kardame et su hääl jääb nõrgaks kõigi teiste kõrval kes siia on tulnud.''
Sõna otses mõttes (ja tänu taevale, et see siiski eelzürii oli mitte telezürii) jäi suu ammuli ning täiesti hämmingus olles lausud veel, et kas tõesti. Jah nii see oli, nii raske kui see ka polnud siis lahkusid sealt kergetel jalgadel ning elasid oma elu edasi.
Kui nüüd mõelda halvustavalt siis võiks öelda, et mis te tahate mingeid karjujaid sinna? Kas te soovite, et ma mingit show'd teile hakkaks mängima, hüpleks maas ringi, samal ajal täiest kõrist kijudes. Kas ma pean tõesti ennast väljendama hakkama mingi ooperilauljana või rokipeeruna? No ma ei tea, te ei andnud mulle minutit aega enda tõestamisekski ju, mida te teate minu häälest? Te ei tea midagi ja seda ma andeks ei anna.
Aga ma vist ei viitsi nii mõelda. Selle pärast et ma ei oodanud kuskilt edasipääsu. Mul lihtsalt oli hea tunne ennast niisama üles lüüa ja mõelda et kuidas ma ikka nüüd välja näen ja kas kõik on korras kui keegi peaks tulema. Suht huvitav oli sellist asja tunda jälle :D Kuigi pean ütlema, et laulda ma teiste eest täiest kõrist ikka ei julge, ma ei tea. See mida ma kodus täiesti ihuüksi julgen teha ei anna võrreldagi sellega mida ma teiste ees teen ja ma usun et keegi ei saa seda kunagi teada ka. Kahju iseenesest aga mis teha. Staarihakatist minus pole, või isegi kui on siis see jääb ainult minu teada ja tunda.
Tänan tähelepanu eest.
No comments:
Post a Comment