Livin' in the shadow of the messes that you made

Ok, ei saa veel sulgeda midagi, ei saa lihtsalt opat talli viia kuna nii tore nii tore, ta vgastas oma jalga kuidagi ja kabjapõletik on.. Sõitsin siis pühapäeval Versailles'iga. Täitsa muhe loom, kui välja arvata see, et ta on paar kuud karjamaal kõhtu kasvatanud ja tal olevat ülisuur ego. Paar ulakust tegi, pole hullu, lõpus hakkas juba tulema. Aga jumala muheda põrkega, kujutan ette, kuidas temaga hüpata oleks. Sain siis esmaspäeval veskast oma viimase asja ka ära toodud ja nüüd passin paar nädalat niisama.. Äkki saan puhata ka.. 1-2 on koorilaager, 8 on õpetajate päev ja 15-16/16-17 on riigikaitse laager :S Ma ei taha minna kuhugi külma kohta telkima ja roomama.. miks see peab ka tüdrukutele olema?! Väkk. Pole hullu.. elan üle, ma loodan, igatahes on iga nädalalõpp midagi ja kui veab, siis saab KUNAGI Grifu ka Uuemõisa. Selles suhtes on sealne elu ikka täiesti teine, aga elan üle.. See ainult peaaegu täpselt 9 kuud või nii.. isegi vb vähem, sest ma saan ta sinna kuskil oktoobris ja ära tuleme esimeste soojadega. Las ta vahepeal puhkab ka maal ja siis kappame Säraverre. :) Oeh, kõik võiks kiiremini minna.. Ja ma pean juhiload ka ära tegema ja siis veel juba räägitakse meie lõpureisist Prantsusmaale läbi Euroopa ja see läheb 6k maksma! Kust ma selle raha võtan. Isa läheb 12. oktoobril ära, kas ma siis ka ikka raha saan w? Ma pean endale rongisõidukaardid muretsema ja oiiiii.. :D Ühest asjast ma ei rääkinud, sain siis endale sadula, täis hüppe sadul, on küll must aga taga on helepruun osa ja mõõda sadulat jooksevad helepruunid ääred :) Suht ilus teine, loodan, et on ka ainulaadne :D Ok ok, sellega kaasneb see, et ma pean sadulavöö ja jalused saama, aga ei tea kust hetkel. Olgu ma lõpetan selle jutu ära, muidu ma jäängi vatrama, kohe kui veskas ära lõpetasin, siis märkasin, et mul toimub nii palju erinevaid asju tegelikult..

Mul on üks paik, kuhu tulen taas..

Noh, tundub, et ma ei pea enam seda blogi kirjutama, keegi nagunii eriti ei loe seda(just vaatasin statistikat) ja isegi kui loeb, siis sellest pole kasu kellelegi, et ma vaatan, äkki teen uue blogi alates pühapäevast ja selle lõpetan laupäeval ära :)

:/ :) :(

Elu on draama. Oli tore, kaua kestis, sai igast asju pe***e saadetud ja orjatud ja muid asju. Vähemalt toimus koguaeg midagi, aga iga asi saab otsa. Nii ka see. Loodan, et minu nimi ikka jääb sinna seinte vahele :D Mul vahet ei ole millisena, aga võiks jääda.. Mul oli väga... mm, kuidas nüüd öelda... huvitav seal. Sai erinevad hobuseid näpitud ja ratsutatud ja isegi vb mõned edasi arendatud, ei tea, seda öelge teie.. Aga üks asi on kindel, vähemalt ei pea ma enam neid piinama, nagu mulle ju kombeks on. inimesed ei pea enam mind vihkama, keegi ei kuule enam minu kamandamisi, ja keegi ei saa minu tegemiste või mittetegemiste üle vinguda. Aga tõsiselt, olen omandanud tänu sealsetele treeneritele, hobustele ja muudele pudulojustele väga palju uut ja olen tänulik selle eest. Muidugi on ka klatšitud peaaegu kõiki.. Aga tulen teile külla kindlasti, sada protsenti, tulemata ei jää.. Aga tulge aastate pärast minule ka külla :). Ma loodan, et saan oma elu järje peale ilusti, nagu plaanis on.
-
XoXo, gossip girl :)
-
Selline on siis minu postitus kahe nädala pärast.. täpsemalt september 30.
Et jah, selgituseks, kuna ma ei saa enam veskas käia, siis läheb mu hobune Läänemaale Uuemõisa talli ja ma hakkan seal nädalavahetustel käima. Veskast korjan oma asjad kokku ja kolin minema ühesõnaga. Hetkel annan endale aru, kuidas sellest isale teatada, et ma ei käi enam veskimetsas, aga ma tahan ikka 3000.- kuus.
Et jh, ma ei viitsi enam kirjutada..

:)

Mine metsa.. see nädalavahetus läks nii kiiresti mööda.. Liiga kiiresti, oleks mõnes mõttes tahtnud, et see jätkuks aga samas mitte. Hobustele oli see väga suur koormus.. Mul on tõsiselt kahju neist. Aga mõni inimene lihtsalt ei soovi neile olukorda lihtsamaks teha. Aga jh, igatahes mulle väga meeldisid mõlemad ööd ja päevad. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii tänulik vinkule, et ta jaksas seda kõike.. Lõpuks küll suutsin ise ära vussida aga pole hullu, seda oli oodata, et midagi läheb varsti viltu :) Samuti olen tänulik traavlipoisile, kellega saavutasin ka hea koha ja tüdruk oli muidugi ka tubli.
Kõige rohkem meeldis mulle viimane parkuur. See tundus mulle suht kõrge lõppkokkuvõtteks aga pole midagi, ma pean ikkagi harjuma ju sellistega, ei saa jääda mingite imelikkudega sõitma 70cm-t. Niiet, viimane parkuur siis. Usun, et ta oli juba väsinud ka, aga me proovisime vastu pidada, ega ma ka mingi üliergas polnud. Niisiis.. Soojendusel pani juba mingit imelikku, ma tõesti ei ole hobulausuja ja ei saanud alguses aru, miks ta nii imelikult käitub, aga ikka sundisin teda ennast kuulama. Okser tundu nii kõrge seal, et anna abi.. Ei taha meelde tuletadagi. Njh, läksin siis platsile.. tervitasi ja alustasin.. mida hekki, ta hakkab suvalt kaare peal jalgu vahetama ja lööb veel takka ka ja mul on stardiliinini 10m. Nii tore, pole hullu, edasi läks enam-vähem. Muidugi peale süsteemi viiendale minnes hakkas jälle lollitama, jalg vahetama ja jäi mõni meeter enne äratõuget traavile. WTF!? EDASI!, õnneks saime üle, siis ei lasknud tal enm ära vajuda vähemalt, aga viimased kaks hüpet ma mõtlesin, et wow, ta tahab järgiandmist ja ma mäletan, et nägin oma käsi võimalikult ette andmas.. Ja siis..finiš, lõpuks, ma ei saa aru.. Tavaliselt konsentreerun rohkem sõidule aga täna pidin vaatama, et alla ei kukus. ok, väike puhkepaus ja siis ümberhüpped. kolm meid oli.. Esimene tegi puhtal, aga mul olid paremad pöörded varuks.. tuli siis minu kord.. Esimene, pööre, teine oli süsteem, ta sai aru, kuhu minna, okseri peal kael pikalt vasakule, pööre, edasi.. siis oli midagi imelikku, jäin nagu magama ja siis ei saanud täpselt aru mida teen ja ei otsustanud õigesti, käppisin liiga palju teda eest ja vb tagant ka ning läks liiga lähedale.. Järgmine mõte, peaasi, et ma siis kiiresti teen.. Põhiparkuuris tulin seda vahet seitsmega, seekord viiega..pika kaarega okserile peale, ma tean, et see on parim lennufaas, mida ma olen tundud oma ratsutamisaastate juures., siis viimane pööre ja elavalt viimane tõke.. Teadsin, et hobune tegi kõik, mis ta võimuses, oleks teinud paremini, kui ma poleks nii palju teda enne tõket seganud aga pole hullu, elab üle, vähemalt ta sai lõpuks boksi, siis dušši alla, natuke rohtu ja siis puhkama ööseks :)
See oli väga tore viimane võistlus, adrenaliin oli tagasi..

Love the way you lie

Miks on mu teel alati nii suured takistused? Ma saan aru, kui on mingisugused aga miks nii suured.. See ei ole aus, et kui teistel on vaja, siis nad saavad ja siis kui minul on vaja, siis tehakse kõik, et ma ei saaks.. Õnneks saab ta täna minu omaks, aga mis kasu sellest on, kas ma panen ta endale tahaaeda ketti w? Miks mõni ei või olla vastutulelikum.. Ma ei saa väita, et kõik, kuna ma olen oma silmaga näinud, kuidas keegi vähemalt üritab. Ta ei saa ka kõike teha, aga selle pärast ma üritangi sinna tuua, sest mul on seal keegi, kes vb hoolib v midagi taolist, igatahes sitaks parem kui eelmine. Eelmine lahkus ja isegi ei mõelnud sellele, et mõni ei saa sellest kergesti üle, aga vahet pole, teda on ka tänu sellele inimesed jätnud..

Next time... there won't be no next time!

Grifu

Noh, homme kell 8 peaks ta veska saabuma, vaatame mis siis saab.. :) Ahjaa, räägin siis natuke sellest nädalast ka. Esmasp. oli rõve haige olla, eriti trennis, teisip. ei läinud kuhugi, kolmap. on juba parem olla, homme on spordipäev, loodan, et saan vabandada välja haiguse tõttu. Siis lähen veska, vaatan Vanamehe üle, ta sai täna öösel lahti ja sõi ennast mönuga täis. siis trenn, siis tuleb Grifu, siis koju. Reedel kool, veska, sõidan, arvatavasti valmistame platsi ette, jään kaheks ööks linna, laup. võistlused. Võistlen arvatavasti hetke seisuga Leedi ja Liblu 75, Vinku 90 ja pühap. Vinku 105 :) Tore, loodan, et raha ka ikka saan selleks ajaks. Hetkel ei tea täpselt, kas võiks minna Grifuga pühap. ka 90? Vaatab.. Homme selgub. ja siis läheb elu edasi samamoodi nagu ikka, kool, trenn, kodu. Mujale pole aega.. :)
Seeya!

*****

Noh, mida ikka rääkida, olen üdii haige, koolis peab käima, trennis peab käima. Saan LOODETAVASTI järgmine nädal normaalselt ratsutama. :) Ei, elu on hea, kui keegi aitab. Selle juures olen tänulik ühele inimesele, võibolla kahele, kes selle võimalikuks teevad :) Ega mul kedagi teist arvatavasti pole vajagi, või noh, pole eriti mulle toeks, ega huvitu minust. Vähemalt ma tean, et mõnikord, kui vanemad lapse elu organiseerivad, siis see läheb kokku ka viimase soovidega :) Jh, oleks juba tahtnud temaga see nädal võistlema minna aga tänu ühe inimese mittekohalviibimisele ei ole see arvatavasti võimalik. Kes teab, aga ma arvan siiski, et seda ei juhtu, kuigi lootus sureb viimasena..