*****

Noh, mida ikka rääkida, olen üdii haige, koolis peab käima, trennis peab käima. Saan LOODETAVASTI järgmine nädal normaalselt ratsutama. :) Ei, elu on hea, kui keegi aitab. Selle juures olen tänulik ühele inimesele, võibolla kahele, kes selle võimalikuks teevad :) Ega mul kedagi teist arvatavasti pole vajagi, või noh, pole eriti mulle toeks, ega huvitu minust. Vähemalt ma tean, et mõnikord, kui vanemad lapse elu organiseerivad, siis see läheb kokku ka viimase soovidega :) Jh, oleks juba tahtnud temaga see nädal võistlema minna aga tänu ühe inimese mittekohalviibimisele ei ole see arvatavasti võimalik. Kes teab, aga ma arvan siiski, et seda ei juhtu, kuigi lootus sureb viimasena..