:)

Mine metsa.. see nädalavahetus läks nii kiiresti mööda.. Liiga kiiresti, oleks mõnes mõttes tahtnud, et see jätkuks aga samas mitte. Hobustele oli see väga suur koormus.. Mul on tõsiselt kahju neist. Aga mõni inimene lihtsalt ei soovi neile olukorda lihtsamaks teha. Aga jh, igatahes mulle väga meeldisid mõlemad ööd ja päevad. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii tänulik vinkule, et ta jaksas seda kõike.. Lõpuks küll suutsin ise ära vussida aga pole hullu, seda oli oodata, et midagi läheb varsti viltu :) Samuti olen tänulik traavlipoisile, kellega saavutasin ka hea koha ja tüdruk oli muidugi ka tubli.
Kõige rohkem meeldis mulle viimane parkuur. See tundus mulle suht kõrge lõppkokkuvõtteks aga pole midagi, ma pean ikkagi harjuma ju sellistega, ei saa jääda mingite imelikkudega sõitma 70cm-t. Niiet, viimane parkuur siis. Usun, et ta oli juba väsinud ka, aga me proovisime vastu pidada, ega ma ka mingi üliergas polnud. Niisiis.. Soojendusel pani juba mingit imelikku, ma tõesti ei ole hobulausuja ja ei saanud alguses aru, miks ta nii imelikult käitub, aga ikka sundisin teda ennast kuulama. Okser tundu nii kõrge seal, et anna abi.. Ei taha meelde tuletadagi. Njh, läksin siis platsile.. tervitasi ja alustasin.. mida hekki, ta hakkab suvalt kaare peal jalgu vahetama ja lööb veel takka ka ja mul on stardiliinini 10m. Nii tore, pole hullu, edasi läks enam-vähem. Muidugi peale süsteemi viiendale minnes hakkas jälle lollitama, jalg vahetama ja jäi mõni meeter enne äratõuget traavile. WTF!? EDASI!, õnneks saime üle, siis ei lasknud tal enm ära vajuda vähemalt, aga viimased kaks hüpet ma mõtlesin, et wow, ta tahab järgiandmist ja ma mäletan, et nägin oma käsi võimalikult ette andmas.. Ja siis..finiš, lõpuks, ma ei saa aru.. Tavaliselt konsentreerun rohkem sõidule aga täna pidin vaatama, et alla ei kukus. ok, väike puhkepaus ja siis ümberhüpped. kolm meid oli.. Esimene tegi puhtal, aga mul olid paremad pöörded varuks.. tuli siis minu kord.. Esimene, pööre, teine oli süsteem, ta sai aru, kuhu minna, okseri peal kael pikalt vasakule, pööre, edasi.. siis oli midagi imelikku, jäin nagu magama ja siis ei saanud täpselt aru mida teen ja ei otsustanud õigesti, käppisin liiga palju teda eest ja vb tagant ka ning läks liiga lähedale.. Järgmine mõte, peaasi, et ma siis kiiresti teen.. Põhiparkuuris tulin seda vahet seitsmega, seekord viiega..pika kaarega okserile peale, ma tean, et see on parim lennufaas, mida ma olen tundud oma ratsutamisaastate juures., siis viimane pööre ja elavalt viimane tõke.. Teadsin, et hobune tegi kõik, mis ta võimuses, oleks teinud paremini, kui ma poleks nii palju teda enne tõket seganud aga pole hullu, elab üle, vähemalt ta sai lõpuks boksi, siis dušši alla, natuke rohtu ja siis puhkama ööseks :)
See oli väga tore viimane võistlus, adrenaliin oli tagasi..