Tasandikkude helinad

Kevadõhtu. Virginia on omas kodus ja parandab laste noodivihikuid. Uksest astub sisse Franz. Ta tervitab Virginiat ning viimane poissi vastu. Franz uurib naiselt kuidas tal läheb ning viimane vastab, et hästi läheb. Kui naine vastu küsib kuidas poisil peale ema surma läheb siis poiss vastab et peab ju minema. Poiss hakkab pajatama lugusid nagu ta teeb igal õhtul kuid Virginia palub: ''Ole ometi tasa Franz! Mul on vaja laste vihikud ära parandada, muidu vallandatakse veel.'' Hetkeks suudab poiss vakka olla kuid siis ometi pärib jälle naiselt kas too ikka terve on, ta näivat kahvatu ja sale välja. Virginia vaatab imestunult noormehele otsa ja lausub: ''Mina?!''
Kui naine näeb, et poiss ei lase tal rahulikult tööd teha siis astub ta temaga elavasse vestlusesse mida poiss siiamaani rohkem monoloogina pidas. Nad räägivad sellest kuidas Franzu maja ei paista enam nende aknast kuna nüüd on tasandike ja põldude asemel põõsad ja nõgesed. Samuti on vana kirikutorn poollagunenud ja keegi ei käi enam seal kella löömas. Franz väidab, et ta aeg ajalt kuuleb küll kuidas tuul liigutab tasakesi kella nii et selle tila tekitab kella ääre vastu minnes kergeid hääli. Naine oskab vastu väita, et ei jaksa see tuul seda rasket kellukest liigutada, need hääled on tasandike helinad, need on siin kogu aeg olnud. Virginia ütleb Franzule, et too võiks ju kella lüüa, ta on andekas poiss nagu ta kooliski oli. Noormees silmab laua peal olevat viiulit ning on nõus: ''Jah, koolis õppisin kuu ajaga isegi viiulimängu selgeks.'' ''Aga palun mängi mulle seda praegu! Me võime isegi kahekesi mängida. Mul peaks kuskil olema teine ning hunnik noote ka.'' Poiss vahib häbelikult maha ja põikleb kutsele mängida vastu. ''Ma ikka tegin selliseid asju nagu sina kui ma noor olin. Ma olen siiamaani noor.'' lausub naine. Nende vestlus jõuab välja asjaoluni, et Virginia isa sõitis ära Uus-Meremaale sest nende suguvõsal pidi olema seal vana varandus. ''Tal pidi seal väga hästi minema, räägib eesti keelt, vähemalt seal kus tema on räägitakse. Seal pidi ka hea elu olema, parem kui siin.'' ''Kas sina ei ole tahtnud kunagi Uus-Meremaale minna?'' ''Mina? Ei. Ei taha.''
Sisse lajatavad Virginia tädi Klaava. Tema surnud ema õde. Ta toob lauale nõud ning kotletid ja keedukartulid. Vambola on ka heas tujus ning räägib rõõmsal meelel üle terve toa kuni mõlemad märkavad, et Franz-poiss ka neil. Klaava kohe ärgitama noormeest ka sööma jääma, et kotlette jääb kindlasti üle. Noormees häbelikult vastu, et ta alles kodus sõi ja nii kui nii peab hakkama minema. Pererahvas vastu, et joo siis teedki ja istu meiega kuhu sul ikka kiire. Nõnda oskab Vambola teemat keerulisemaks ajada ja lausub, et kui kotlette üle jääb siis ma võtaks need kaasa küll. Kõik pärima kuhu saan need siis nüüd kaasa võtad. Hakkab siis Vambola seletama: ''Mina lähen ära. Kohe tükiks ajaks lähen. Mina lähen sõtta. Lähen üle mägede teisele poole piiri ning hakkan vastu. Hakkan vastu suurele riigile kes lihtsalt purusab väiksemat. Kuna meie riik midagi ette ei võta siis alustan mina endast ja enda panusest ning lähen väiksemale appi.'' Kõik peale Franzu vaatavad Vambolale imelikult otsa. Noormees oskab vastata ainult seda, et edu siis mehele kuna seal ju elusana tagasi ei tulda. See võttis kerge napsulembelise Vambola näo korraks tõsisemaks aga vana mehe jonnakus jäi samaks. Jättis siis Franz pererahvaga hüvasti ning tormas koju.
Öösel vajus Virginia suurde tuppa oma töölaua taha magama. Keset pimedust tuli Vambola asju pakkima ning astus uksest välja. Möödusid päevad ning viimaks tuli ka Franz Virginiale uuesti külla. Naine hakkas jutustama, et Vambola on üles leitud. Ta oli olnud vana rongipeatuse majas. ''Uksed on kinni löödud, aknad ära lautatud. Rong siit ju enam ei sõida. Ta mõtles, et läheb sinna ja sealt rongiga edasi üle piiri. Sealt siis politsei ta leidiski.'' Naine küsis Franzult kuidas tal romaaniga läheb. Tal tuli ju kevadel hull kirjutamise tuhin peale. Franz ütles, et kaks peatükki on valmis. ''Kokku tuleb kümme. Aga nad on päris pikad.'' Virginial on kogu aeg Franzuzt kahju olnud, et külas pole tema-vanuseid tüdrukuid. No muidugi naabri-Juula on, aga tema olevat natukene hulluke. Franz hakkas ütlema, et läheb täna linna. Läheb bussiga ühe vana tuttava juurde, kes oli sõdur, tal on pruudiga linnas korter.
 ''Kas nii hilja hakkad veel minema?''
 ''Jah''
 ''Sul on siis kohe tükiks ajaks minek.''
 ''Jah, nii mõnekski ajaks.''
Tädi Klaavia astub suurde tuppa ja näeb Virginiat ja Franzu juttu ajamas. Virginia ütleb Franzule, et buss läheb viie minuti pärast. Franz ütleb, et ta vist ikka ei lähe. Klaava palub Franzu ka lauda teed jooma ja küpsiseid sööma. Poiss vabandab ennast välja ja lahkub.
Möödub aeg kuni käes suve lõpp. Virginia elu läheb hästi, ta tunneb ennast väga palju õnnelikumana ja tal on üleüldse parem olla, vähemalt kevadega võrreldes. Ühel päeval astub Franz uksest sisse. Näeb õnnelikku naist ja isegi ei päri miks naine nii rõõmus on vaid lihtsalt tunneb tema üle head meelt. Ta küll mainib talle, et too näeb hea välja. Siis võtab poiss oma ranitsast välja ajalehega kaetud paki. Naine küsib mis see on ja noormees vastab:
 ''Tee peal korjasin, vaata. Kas tunned ära?''
 ''Sarapuu leht! Ja vahtrapuu oks. See on nii ilus, nii värviline!''
 ''Sina ikka tunned kõiki taimi. Ja siin on kaselehed.''
 ''Need on nii kenad. Ma panen need kohe vaasi. Oh sind lolli küll.''
 ''Ah et loll kohe. Mulle meeldis emaga neid korjata. Ja vaata mis mul siin on.'' Noormees asetas laua peale kaks sügisist maali.
 ''Kas sina tegid need? Sa oled ju lausa kunstnik, geenius!''
 ''Mina jah.''
 ''Ma tahan seda endale! Ja see. Need sügisvärvid ja see allee. Müü need mulle! Ma pakun 25 krooni tüki eest. Ma tean, et sul pole raha palju, ega mul ka pole. Aga geeniust aitan ikka natukesegagi.''
 ''Mis sa nndega ikka teed? Ja mida mina selle rahaga teen? Ma ei taha sinu raha! Selle eest saab heal juhul poest ainult ühe pudeli!''
 ''No siis lähedki võtad sealt poest endale selle ühe pudeli!''
 ''Ma ei müü sulle neid! Ja mul pole su raha ka vaja!''
 ''Mina tahan neid pilte ja sa võid ju selle raha endale ikka jätta.''
 ''Olgu.'' Poiss tormab uksest välja.
Tädi Klaavia tuleb köögist ja hakkab lauda sättima. Virginia istub töölaua taga.
 ''Tädi Klaavia. Ma olen vist rase.''
 ''Ma tean, tüdruk. Seda on su olekust viimasel ajal näha.''
 ''Kas mingit kirja ei ole tulnud?''
 ''Ei ole. See on see armeenlane jah. Äkki ta kirjutab sulle kooli aadressil?''
 ''Sinna pole ka midagi tulnud. Aga eks ma teadsin, et ta ei kirjuta ega tule külla.''
Vambola astub sisse. Kergelt haige olekuga hakkab rääkima, et ehk on tal marutaud. Naised mõlemad kohkunud. Virginia käsutab teda arsti juurde minna. Vambola vastu, et tema juba käis arsti juures ja sai palju süste ning arstid tunnistasid ta nüüd täitsa terveks.
  ''Mine aga oma tuppa ülesse, sööd seal. Pole meil siia alla tõbiseid vaja kes midagi levitaks,'' lausus Virginia. Mõne päeva pärast tuleb taas Franz majja. Virginia küsib temalt kuidas tal raaatuga läheb. Poiss vastab, et ta saatis selle juba kirjastusse mõni aeg tagasi ja sai sealt vastuse, et see ilmus juba.
 ''Millal siis järgmine romaan valmib?''
 ''Iga inimene saab oma elust ühe romaani kirjutada. Nii tegin ka siis mina. Rohkem mul pole midagi kirja panna.''
Järgmisel hetkel koputatakse ukse peale ja sealt astub sisse noor neiu. Virginia astub talle vastu ning neiu küsib, kas seal elab noormees nimega Franz kellel ilmus just välja raamat. Virginia vaatab korraks poisile otsa kuid ei julge tema eest vastata. Kui tütarlaps selgitab, et on pealinnast reporter ja tahab temaga intervjuu teha siis noormees vatsab, et tema ongi seesamune Franz.
 ''Kas siis Teie oletegi? Vabandust, meie kirjastuses arvati, et kirjanik on pensionär.''
Noored jätavad Virginiaga hüvasti ja lahkuvad Franzu juurde küsitlust tegema.
Fanz leidis tööd talvel vallavalitsuse käest. Ta hoidis külas suuremaid teid lumest puhtana ning tal polnud aega eriti enam pererahval külas käia. Koolis aga vähendati emakeele ja muusikatunde ning suurendati ingise keele ja matemaatika tundide arvu. Virginia koondati.
Klaavia astub üksi suurede tuppa ning asetab teekannu ja kausi küpsistega lauale. Sisse marsib ka Vambola.
 ''Vaata mis seal kiriku juures toimub. Nii suured autod,'' lausub Vambola.
 ''On jah, issand, ks need kül olla võivad.''
 ''No selliste masinatega võib ringi liikuda ainult tsirkus!''
 ''Aga ongi! Ma vean kihla, et selle kõige suurema auto peal on elevandid! Ja siis on ju koerad, kassid, ahvid, hobused,''
 ''Ja selle tagumise peal on kindlasti krokodillid,'' ütleb Vambola haarates kahe käega Klaavia külgedelt kinni nagu naksates. ''Ma lähen vaatan kohe järgi!''
 ''No eks sa mine!''
Korraline vaikus kuni uksest astub sisse Helen, ''Tädi Klaavia,'' Klaavia ei näe teda kuna vaatab tema poole seljaga olles aknast välja sinna kus on suured autod.
 ''Tädi Klaavia,'' nüüd juba natukene kõvemini.
 ''Oi, sina ka siin, kas sa ei läinudki linna tagasi?''
 ''Ei läinud, ma jäin Franzu juurde. Ma tulin linnast töölt ära ja nüüd olin siin. Aga seal, kiriku juures. Franz lükkas seal teid lahti traktoriga. Seal on tsirkusetuuri autod ka kohal. Aga Franzu traktor kukkus kummuli ja ta jäi sinna alla! Mul pole enam tööd ja mul pole enam teda, ma ei tea enam mida peale hakata.''
 ''Oi kullakene!'' Klaavia võtab Heleni ümbert kinni ning asteab ta istuma toolile.
Järsku siseneb uksest Virginia. Ta näeb toolil olevat Helenit ega lausu sõnagi. Äkitselt tõuseb Helen püsti, ''Andke mulle kiriku võti! Ma lähen löön kella, Franzu auks.''
 ''Mine löö jah! Fran parandas ju torni trepi ka ära. Mine löö, nii, et see kostuks Armeeniani välja!''
*kirkikukella löögid*