Laupäev. 20 november. Ilm oli piisavalt külm novembrikuu kohta. Eelmine õhtu oli toimunud esinemine, tüdruk tegi ka etteaste. See oli lübus õhtu ja järgmisel hommikul ei osanud ta midagi aimata, et miski võiks pahasti olla.
Tüdruk läks koos oma sõbrannadega talli. Kuna oli vaba päev oli hea aeg ratsutamiseks. Lumi oli mingil määral juba maas ja maa oli külmunud. Taevas oli tavaline, väheste pilvedega ja tuult ei olnud, rahulik päev. Kui tüdruk ratsutas oli ta õnelikk. Täpselt sama õnnelik kui iga kord kui ta hobuse seljas istunud on. On küll olnud natuke teisest vaatenurgast õnnelikke hetki, isegi nuttes on ta olnud õnnelik aga seekord oli kõik täiesti normaalne. Trenn kulges tal hästi. Treener seletas rahulikult mida tegema peab ja kuidas takistusi ületada ja kuna tüdrukul oli hobusega veidike raskusi siis ta rahulikult harjutas treeneri poolt üles pandud tõkkeid. Vahepeal tundus juba, et hobuse ja tüdruku vaheline koostöö lausa paranes. Kui alguses oli raskusi hobusel ratsaniku mõistmisega siis mõne katse möödudes hakkas asi paremuse poole muutuma. Hobune oli hea ja rahulik ning hakkas lõdvestuma. Lõpuks suutsid nad juba ühe meetri kõrgustest tõketest rahumeeli üle tulla. Ainule asi mis võis meelde jääda oli see, et kuna ilm juba hakkas hämarduma siis ei olnud just kõige parem vaateväli. Lõpuks tõstis treener veel ühe korra tõkkeid, et panna veelkord trennilised proovile. Seekord klappisid sammud esimesele tõkkele, 1..2..3..4 ja teine hüpe. Esimene tõke oli madalam kui teine ja nad ületasid selle muretult. Teisele tõkkele läks hobune liiga laialt peale ja sammud klappisid alla ning hobune pingutas rohkem seekord, et sellest üle saada. Ta võttis selja küüru ja sirutas oma kaela ning tüdruk oli harjunud hobusele täielikku vabadust andma takistuse peal sest suu peale jääda pole ilus hobusele. Ometi ei olnud tüdruk selles olukorras täiesti kindel ja ta kaotas tasakaalu.
Järgmisel hetkel mõtles tüdruk, et nüüd on 2 võimalust. Kas ilusti alla tulla või pusida veel seljaspüsimisega. Hobune jäi küll rahulikuks aga päris seisma ta ei julgenud jääda. Ta ei saanud aru mis toimub, tüdruk polnud niimoodi kunagi varem käitunud. Hobusel oli suund vasakule ja tüdruk pooleldi rippus parema külje peal ilma jalusteta hoides ümber hobuse kaela kinni. Hobune suutmata otsutada mida teha pidi lõpuks vasakule tegema pöörde sest talle tuli aed ette. Selle peale sai tüdruk aru, et ei ole võimalik enam seal seljas püsida. Ta tõstis vasaku jala üle hobuse, hoidis vasaku käega ratsmetest kinni ja hüppas kahele jalale maha. See tundus talle ainuõige tegu sest nii ei saa pikali kukkudes mustaks ja saab trenni jätkata.
Sekundil, kui tüdruku mõlemad jalad maad puudutasid käis üle terve platsi raks. Ilme tunneteta ei langenud tüdruk kahele jalale püsti vaid istus maha nagu oleksid ta mõlemad jalad täiesti jõuetud. Ta hoidis hobusest kinni ja ei suutnud millestki mõelda. Ta istus seljaga hobuse poole ja ei teadnud koheselt mida teha. See aeg mis ta seal paar sekundit mõtlematult istus tundus talle terve igavik. Mis nüüd ometi juhtus, see pole võimalik ju, pole kunagi juhtunud ega saanud ka nüüd nii olla.
Ometi näisid asjaolud teistmoodi olevat. Mõne hetke pärast püüdis ta ennast püsti ajada. Tal oli vasak käsi hõivatud hobuse hoidmisega, vasak jalg sirgelt ja parem nagu tahaks kohe rätsepistesse minna. Ta ei julgenud kummatki jalga otseselt alla võtta et püsti tõusta. Proois korra, proovis teise. Tulutult. Senikaua kuni treener suutis temani jõuda jõudis tüdruk öelda rahuliku häälega: ''Kurjam, ma ei saagi püsti''. Ta oleks tahtnud naerma hakata. Ta polnud veel kordagi oma elus jäänud sõna otseses mõttes abitult lamama või istuma kuhugi. Ta polnud kunagi alla andnud. Ometi seekord tuli tal seda teha sest tal ei olnud võimalik enam midagi muuta.
Treener tuli, võttis talt hobuse ära, ei teadnud temagi kohe mida teha. Mõne hetke pärast tuli ta ühe takistuse osaga ja sättis tüdruku sinna peale istuma sest maa oli ikkagi külm ja polnud lisamuresid vaja. Muidugi oli tüdruku esmamõtteks, et mis see siis ära ei ole, saab kasvõi talli jalutatud ju kuidagi. Tegelikkus oli hullem, ta oli šhokiseisundis ja ei suutnud isegi oma keha kontrollida. Nii ta siis istus seal, talle kutsuti ema järgi kuna kiirabiga oleks liiga kaua aega läinud. Senikaua istus ta seal rahulikult, hoidis oma hüppeliigesel lund peal ja mõne aja pärast hakkas isegi nutma. Ta ei mäleta miks ta nutma hakkas aga ta tegi seda väga vaikselt sest ümbruskonda oli kogunenud ka paar kõrvalist isikut. Polnud vaja skandaali, seda ta tahtis veel vähem. Õnneks hajutas tähelepanu ka üks teine trenniline kes tüdrukuga samal ajal oli sõitnud ja tema jätkas oma trenni.
Mõne aja mõõdudes saabus ka tüdruku ema autoga kohale. Ta juhatati platsile ja tüdruk aidati autosse istuma. Nüüd tundis tüdruk esmakordselt seda valu mis tal päriselt jalas oli. Linna oli 35km ja lisaks veel vaja õige haigla uks üles leida. Kui nad lõpuks kohale jõudsid, aitas ema lapse haiglaustest sisse ooteruumi istuma ja läks ise kiirelt järjekorda. Õnneks saadi ruttu jaole. Muidugi oli tüdrukul esmane mõte seal istudes, et tal on ju nii mustad riided seljas, need olid liivased ja märjad. Ta asetati ratastooli ja edasi viidi järgmise ruumi taha ootama. Sinna sisenedes ei saanud tüdruk aru mida talt tahetakse, ta pidi võtma soki jalast, istuma lauale ja asetama jala külili lauale. See seletamine võttis poole rohkem aega sest sealsed töötajad oleks nagu võõrkeeles rääkinud. Tüdruk oli vist ikka veel pooleldi hämmingus sellest mis kõik toimunud oli. Siis saadeti ta uuesti välja ootama. Talle öeldi küll mis tal viga täpselt on aga ometi ei suutnud tüdruk kõike omaks võtta, ta tahtis lihtsalt, et see kõik juba lõppeks. Edasi viidi ta haigla kõrgemale korrusele kus olid palatid. Kõik jõudis kohale, ta ei saa siit veel nii pea minema. Ta jättis oma emaga palatis hüvasti ja jäi ootama.
Mõne aja möödudes tuldi talle järgi. Ta sõidutati voodiga koridori ja ainuke asi mida ta sellest mäletab on see, et tema kohale jäi seinakell. See näitas täpselt 20:30. Nüüd tundus talle, et aeg läks väga kiirelt sest selle aja sees kui ta jõudis opisaali kus ta nägi viimast korda tol õhtul kella oli see juba 21:30. Ometi ei olnud selle tunni sees midagi erilist juhtunud, ta viidi selle aja sees ühest ruumist teise ja asetati teisele voodile ning siis juba pandi mask pähe ja tuli magama jääda.
Edasi oli lihtne, tuli ärgata võimalikult ruttu, et saaks uuesti magma jääda. Kui tüdruk silmad lahti tegi küsiti talt midagi, et kas lõpuks ärkasid või midagi sarnas, täpselt ta ei tea aga seda teab, et üritati vestelda ja siis viidi ta oma palatisse. Ometi ei suutnud tüdruk seda ära oodata, ta oli ikka veel ravimite mõju all ja magas kuni järgmise hommikuni.
Sellega sai üks väga tegus, ooterohke ja piinarikas päev mööda.
-
Ma kirjuan sellest praegu sest 4 päeva pärast saab sellest aasta kui see juhtus, ärge küsige miks ma seda teen, ma ei oska vastata.
No comments:
Post a Comment