Midagi

Põhimõtteliselt, mis oli täna..
Mul tekkisid vahepeal sellised imelikud mõtted tänase päeva jooksul, et andke andeks, kui ma mingit mõttetut soga ajan või labast juttu, aga lihtsalt minu peas valisteb selline olukord hetkel.
Et Ühesõnaga ma ei mäleta ühte teemat kahest vist, või oot, ma üritan meenutada...
-
-
-
-
-
-
-
Ahjaa.. teisest teemast kirjutan pärast aga üks teema oli selline..
Once upon a time... ei ei,mitte nii.
-
Minu trennid algasid nii, et ma käisin koguaeg vanematele pinda, kuni selle hetkeni, et ma isegi tol suvel ei käinud emale närvidele, aga tema ise pakkus välja, et ma võiks ratsutma hakata nüüd. Olin vist mingi 12-aastane juba, et oleks aeg :D. Ja siis kuna me elasime Nõmmel, siis ema otsis alguses mingit odavamat kohta ja leidis Saue mõisa. Seal ma siis oma elu erimese TRENNI(mitta laagri trenni või ema õpetuste järgi torika seljas jõlkudes treeni, vaid kõige õigem ratsatrenn). Mind võeti kordele, ja hobune mu all oli Gusti,ilus must ruun, ta oli selline suht kõrge(tollal olid kõik kõrgeb, isegi sealne poni Rebel(l) kes oli selline Mentorist paar cm kõrgem. Aga igatahes, ma siis sõitsin seal kordel, aga traavi ma juba oskasin(enam-vähem, vähemalt kergendada), täisistakut ma temaga ei teinud, kuna ta meenutas sellist Hugot. Tollasest treenerist ma ei mäleta midagi, sest ma nägin teda ainult ühe korra ja järgmised korrad kui ma sinna läksin, siis andsid mulle trenni minust heal juhul aasta vanemad tüdrukud või pidin ma ise trenni tegema. Seal sain ma Grändiga daamiistakut teha, kuigi lendasin kohe alla. Keksiga sain ilma sadulata kõike proovitud ja Rebeliga erinevaid harjutusi. Kuna meil käis maksmine nii, et ma maksin viie trenni raha ette ja siis sõitsin need täis ja iga kord me siis leppisime aja kokku, siis kui ühel korral , kui ma kohale jõudsin, nägin, et tüdrukud tegid ise trenni ja väike loll mina ootas tund aega ja siis küsisin, et aga kas Mina siis trenni ei saa. Selle peale kõlas vastus(mida ma tsiteerida ei mäleta), et ei, kuna meie hüppame hetkel ja hobustele on hüppamine tähtsam. Ma helistasin isale, ta viis mu minema ja järgmisel päeval läksin ma oma asjadele järgi..
See oli siis Saue. Kui ma sinna kunagi hiljem sattusin, siis olid opad sealt kadunud..
Kuna Sauel sain ma käia augustist septembri lõpuni, siis juba novembri alguses läksime emaga Veskimetsa.
-
Esimene treener oli seal minul Merle, peaks olema juba ammu teada. Kui me ülevalt tribüünilt emaga eelmist trenni vaatasime, siis mulle hullult meeldis Marella liikumine(tollal ma ei teadnud, kes ta oli, lihtsalt oli ainuke 'valge' hobune maneešis). Minu mäletamist mööda sõitis temaga Kristiin, kuna tal olid üleni punased riided ja mu nägemismälu järgi olin ma teda varem näinud, kui tänases perspektiivis vaadata. Ja kui meid alla kutsuti, sest eelmine trenn lõppes ütles Merle mulle, et ma saan selle valge hobuse seal. Te ei kujuta ette kui õnnelik võis olla üks kaheteistaastane plika sellisel hetkel, ma olin tõsine õnnejunn tol hetkel. Niisis, Merle andis trenni ja nii minu elu Veskas arenes. Vahepeal, kui Merle oli puhkusel või midagi andis isegi pille ja teine kord Lars. Siis oli mul Pillesse veel hea suhtumine, ma tõsiselt pidasin teda nagu tippratsutajaks ja parimaks võimalikuks treeneriks. aga ega ta midagi erilist ei teinud. Lars jällegi oli ka selline teistsugune. Tollal ma mäletan teda ainult ühte trenni andmas, kus mina olin Bonaga ja ma mäletan, Kristiin oli Miiraga(kuskil on pildid ka). See oli hüppetrenn ja mina sain seal teha oma esmakordse hüpperekordi, selleks oli meeter, aga pidage silmas, et see oli ikkagi bona ja mina olin ratsutanud selleks ajaks heal juhul aasta ja mõned kuud peale. See selleks. Igatahes kui ma Sportgruppi sain, siis Merle üritas meile õpetada igasugu erinevaid asju, millegi pärast tulevad mulle meelde ainult tavatrennid ja igasugu vigurid, sel ajal sain ma omale Brayen'i. Mulle tohutult meeldis see hobune, sest temaga ma oskasin praktilislt kohe ratsmesse sõita ja ta hüppas nii lahedalt minu arust. Aga siis tuli hetk, kus treener teatab, et ta peab ära minema. Ma mäletan, et ega see kerge ei olnud, kurvastatud ja nutetud sai piisavalt.
Alguses ma ei osanud arvatagi, et mis nüüd edasi saab..
Kuid me jäime Veskimetsa ja meile tuli Lars. Kusjuures ma ei mäleta tema treeneritööst meiega alguses palju, ainult võistlused tulevad ette, kus me saavutasime järjest häid kohti :).
Kui võtta võrdluseks eelmise treeneriga, siis temaga tulevad mulle ette eelkõige hüppetrennid, imelik, aga midagi pole parata. Ma ei oskagi rääkida nagu eriti rohkem kui ainult seda, et ma hakkasin tundma, et ma tegelen ikkagi spordiga. algselt ei osanud ma seda nii võtta, ma võtsin hobuseid kui hobi, harrastust. aga mida aeg edasi, seda rohkem püüdlesime üheskoos saavutustele, mis annab ju ilmselgelt märku, et me tegeleme tõsise võistlusaslaga, sportliku ettevõttega. Ma olen saanud üksikuid trenne erinevatest kohtades, küll Veskas mitme treeneri all, Sauel, Aegviidus, Uuemõisas, Ridalas ja Kohilas. Siiamaani on üks isik, keda ma kõige rohkem hindan.
-
Võin vaid nii palju öelda, et treener võib õpilase maha jätta(sama kehtib ka õpetajate puhul) mille peale õpilane ei oska midagi teha ja ei tea kas jääda või lahkuda. Aga ma võin kinnitada, et õpilane(hetkel kahjuks/õnneks, võtke kuidas tahate)kui mina ei kavatse treenerit hüljata, sest sellel on mitmeid põhjuseid. Ma tõsiselt loodan, et ei juhtu midagi traagilist, mis sunnib vastupidist tegema. Ma palun ärge hakake omi seisukohti siin all lahti muukima, igal ühel on oma lugu ja see oli minu oma.