Suddenly I was speachless.

Ühel hetkel olin järsku kuskil kohas. Suvalises kohas Tallinnas, kuskil Balti jaama kandis või kopli pool, natuke meenutas isegi Kesklinna tänavat. Vaatasin korraks kõrvale ja järsku tuli minu ette troll. Ilma mingi kahtluseta läksin ma sinna sisse. Ma nagu ei olekski ise oma jalgu kontrollinud vaid lihtsalt astusin ustest sisse. Kui ma seal siis olin ja masin sõitma hakkas oli mu ees järsku laud, selline nagu bussides või trollides need teatud kohad on, kus all on rattad.
Seal peal olid mingid asjad, nagu oleks see kellegi tuba või kodu. Seal olid pildid ja ehted, väga palju sõrmuseid. Ma vaatasin neid sõrmuseid ja üritasin enda omad ära tunda, otsisin peenikest kuldset pisikese kivikesega ja siis natuke laiemat hõbedast, musta lameda kiviga, nagu koolisõrmused on. Igatahes ma jäin neid otsima ja järgmisel hetkel märkasin enda kõrval K-d. K seisis mu kõrval nagu ei oleks mitte midagi, lihtsalt olime trollis. Ma isegi ei tea, kas minu nähtud laud esemetega oli reaalsus või mitte, aga K sellest välja ei teinud. Peale seda läks K Ä juurde.
Ma ei tea kust see tuli, aga keerasin ringi ja nägin kuidas Ä ja L lamasin voodites. Me olime ikka trollis. need olid haiglavoodid. Aga trolli stiilis, tumesinised, väikese mustriga ometi valgete linadega. Kui ma ringi vaatasin, siis inimesed meie ümber istusid nagu trollis ikka, ükskõikselt, lojult, ootamas oma peatust. Kui ma uuesti Ä-d ja L-i vaatasin, siis nägin ma et nende ees olid diagnoosikaardid. Aga ma ei vaadanud neid, ma nägin et nad olid haiglariietes. ja nende alakehade osad oli haiged. Seda pole võimalik kirjeldada, sest oli näha, et neil oli mitu häda. Väliselt oli ära tunda pimesoolipõletik, sest L-il oli kõhust välja kasvanud soolikas, nahk ümber. Mõlemal oli ka vähk. Ä-l oli algsemas faasis ja L-il oli hullem. Kui ma neid vaatasin ja üritasin aru saada, miks ma seda nägema pean, siis läks K Ä juurde ja nad läksid kahekesi kuhugi ära. Ma eeldasin, et operatsioonisaali.
Ma olin natuke aega teovõimetu aga siiski võtsin ennast kokku ja läksin lamasin poolistukile Ä voodisse. Olin otse L-i kõrval. Ma ei suutnud midagi öelda, ma ei tahtnud, ei olnud valmis. Kui ma aga pöörasin pea tema poole, siis nägin, et ta vaatas mind samal ajal ja ta nägu oli täis nutuseid märke. Ta suu oli tõmbunud krampi, silmad punaseks ja pisarad voolasid mööda põski. Ma teadsin, et mul ei ole tarvis midagi öelda, sest ma hakkaksin ise muidu samamoodi halama, aga ma ei saanud aru, miks just tema siin lamas ja Ä ära viidi.
Lõpuks ma taipasin- temal ei olnud enam aega.
-
Siis helises äratuskell ja uus päev oli alanud.