Street light people

Oijah.. Terve nädal juba seljataga.. Nii nõme, mõtetu nädalake see koolivaheaeg, oleks võinud midagi targemat peale hakata, aga keegi ei mõtle arvatavasti.. Ma tean, et imelik lause, aga pohh, mul käed nii väsinud, et vaevalt liigutan, aga ma tahan üle nädala siia sisu ka kirjutada.
Olen siis peaaegu nädal jutti tallis saanud käia. Reede, laupäev, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede ning uuesti laupäev.
Üritan siis kõigist päevadest:
Reede ja laupäev sõitsin sadulaga sammu, mingid katkendid traavi, ta jalg oli suht rõve siis veel. Pühapäev ei käinud, kuna olin tööl.
Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev sõitsin ilma sadulata, kas tekiga/suulisteta või valtrapi ja suulistega, kuidagi vaheldumisi kõike. Ahjaa, reede ja laupäev ma vist kordetasin ka teda, kuna pühapäev kordetas nata Kriss. Ütleme nii, et sammutrenni oli tore teha. Õppisime igasugu asju, mis loomulikult olid kohe meelest pühitud, kui sadula lõpuks selga saime.
Et siis neljapäev panin üle tüki aja sadula jälle , ja et sa kae! Me olime kõik unustanud, mis me alles eelmistel päevadel selgeks saime. Et ma siis pusisin temaga tund ja 15 kuni lõpuks otsustasin koju minna. Tema oli ka muidugi solvunud, ei võtnud mult enam sadulas porganditgi vastu, tore loom. Reedel siis mõtlesin, et ta kindlasti ikka veel solvunud, aga näe, tuli isegi koplis juurde. Vahest passib niisama ja enamus ajast jalutab minema, aga näe, tuli juurde lausa. Siis panin valmis ja läksime platsile. Oi juudas, kus ta sai peksa. Älla andis mulle steki ja pmt sellega me asju ainult tegimegi. Et meie ülesandeks olid nädala alguses õpitud sammus elemendid tagasi meelde tuletada. Nendeks olid hirmuäratav taandamine, segadusse ajav tagaotsal pööre, selgusetu küljendamine ja last but not least paanikat tekitav paigal seismine. Ja see kõik oli sammus, ma ei tahtnud teadagi, mida me traavis teeksime. Et siis trenn polnud pikk, mingi heal juhul 35 min. aga sisukas oli küll ja seda andis lõpupoole tunda. Ta tõmbles, mis oli ainuke miinus, aga mind kusjuures see ei seganud, sest plussideks olid: ta hoidis ise ennast esiotsalt pehme, ta kuulas, ta üritas käske täita ja ta ei tõmmanud kuhugi ja kõige tipuks, me olime enam-vähem käsklused meelde tuletanud. Muidugi neid meelde tuletades tuli vahepeal mõned takkavisked ja muud lollused teha aga nagu ma juba mainisin, see tasus ära.
Igatahes, laupäeval aka. täna oli ta juba sitaks parem. Kindlasti oli asi ka selles, et lõpuks oli treener kõrval ja ma tundsin ennast natuke kindlamalt selle tõttu aga hobune sai ka mingil määral asjale pihta. Et siis ma tean, et sellise platsi peal on raske sõita, aga mõnes mõttes on just hea, sest hobune ei saa ennast laiali joosta ja peab ilusti pöörama mitte kallutama :) See kõik kokku-treener, plats, hobune- andsid lõpptulemuseks korraliku trenni. Ainuke asi, mis ära rikkus oli see, et mu jalg ütles üles, peale 50 min sõitmist ütlesin mina, et aitab, ma ei jaksa enam. Kahju oli, oleks veel tahtnud midagi teha, aga pole mõtet kohe üle pingutada, mõlema nimel.
Et siis jah, oli tore nädal, teatud mõttes, aga alles teine pool. Esimene pool oli peaaegu mõttetu, polnud kuhugi minna või midagi teha. Muidu oli tore.
Ok, ma nüüd lõpetan, sest täna peab kella keerama ja ma pean homme tööle minema.