The day I first

Täna nägin veel veidramaid unenägusid, mis toimub, ma ei saa pihta miks ma nii palju ja nii ernevaid unenägusid näen. Ja teine asi mis mulle hommikul pähe lõi oli see, et kas inimene näeb neid siis kui ta pole selles kõige sügavamas unes või just siis kui ta magab väga sügavalt. Mina isiklikult arvan, et siis kui ma selles poolunes olen, et siis näen. Igatahes, ärkasin hommikul nii, et sajandiksekund enne kui kell helises vaatasin ma telefonist kella. Kell oli just 7:31 ja ma nägin kella ära ning siis helises ka äratus. Hommik algas tavaliselt nagu ikka, kuigi mul olid käed juba enne hobuste õue viimist külmunud. Imelik. Siis kui olime bokse tegemas siis teise kärutäie õueviimisel nägin ma taevast. Päike oli nii suur ja ümmargune ja punane. Ma pole varem näinud seda nii lahedalt. Tegin pilti ka kohe, moblaga aga ikkagi. Kui järgmise kärutäiega välja läksin siis mõtlesin et saan ehk parema pildi aga näe, siis oli juba nii kõrgele tõusnud ja pilve taha läinud. Siis kuna mina eile ütlesin, et täna ma enam veeämbreid ei tassi kuna mul ütleb selg varsti üles muidu siis läksin jälle kelluga silorulli lahti kookima. Viisin väikese käruga noortele ka koplisse silo ja Breezer suutis mu vastu karjust ajada ja sain esimest korda siin olles suraka kirja. Kuna käed ja jalad olid külmunud ka siis oli suht ehmatav. Nüüd jõin lõunal tassi teed ja üritasin ennast soojendada et tagasi talli minna ratsastuse tundidesse. Oh jh, tahaks lihtsalt sooja teki all lamada...