Ikka veel

Et siis reede ja laup. sain ka ikka tallis käidud.
Reedel avastasin, et tal on mingi rõve haav jalal, pole hullu, sai seda tohterdatud kaks päeva.
Nii tore, et nad muidugi kogu aeg koplites vabalt ringi liiguvad.
Aga nüüd ei saa jälle paar nädalat käia kuna nädala sees ma lihtsalt ei jõuaks ja järgmine nv on mul koorilaager. Jippii.
oh jh, aga mul on ikkagi vaikselt tunne, et ma saan äkki selle aasta sees isegi võistlema, kuigi vist väga ei panusta sellele. Lars on ka tore muidugi, tahab ainult siis käia kui mina kohal saan käia.. Ja siis kui mind pole, siis pole ka temast jälgegi jäänud. :) So nice.
Igatahes, trennidest pole mul lähemalt midagi rääkida, kõik mida ma üritan teha rikub ära mu jalg ja sportlik seisund. Seda selles mõttes, et vaimsel tasandil ma teeks temaga koondusi ja edasi sõitmisi, aga füüsiliselt ei tule meil mitte essugi välja. Ja kõige hullem on selle asja juures se, et ma tean mida ma tahaks teha ja mõtlen enne tegutsemist, et nüüd ma teengi, aga siis kui aeg lätte jõuab, siis jõuab minu väikese ajuni, et ups, pole eriti võimalik.
Nuujh, ei, opa on tore, väga tore, huvitav on sõita mõeldes, et täna ta ei tee midagi ja siis homme ta ei tee midagi jne. Ja pole kartust(ma loodan), et keegi erinev suvakas peaks iga päev talle selga ronima. Kuigi ta võiks ju trenni teha, aga küll me jõuame, me ju alles noored.
Nii, piisavalt pikk jutt, oodake siis paar nädalat, enne kui järgmise postituse teen, kui ikka seda loetakse..