totu ja ma armastan raivot
Ma hakkan vist vaikselt aru saama suhte põhimõttele. Eks alguses ole tõesti kõik nii sillerdav ja särav aga ajapikku vaated muutuvad. Ma ei ütle, et need muutuvad halva poole aga lihtsalt, muutuvad, muud midagi. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et kuna elatakse eraldi, siis aina tihemini on valikus see, et ''kas sa tahad minust puhata''. aga ei, ei ma ei taha sinust puhata, raiu see enda peakolba sisse juba. Ma tahan, et sa mind kallistaksid, võtaksid enda embusesse, hoiaksid mind enda küljes kinni kui midagi halvasti on sest siis ma näen mida sa minust arvad. Kui tahad mind koju saata siis tee seda, aga tee seda lõplikult, ajutiselt on niimoodi mõtetu kui niigi tuleb aeg kus on eemalolek kohustuslik, sunniviisiline. Mida pean mina arvama kui sa mulle nii ütled? Mul on ainult üks arvamus, et sa oled ise tüdinud, sa tahaksid veidikene rahu, aga mina ei anna rahu sest kui ma ei ole kindel et ma saan sinuga ka edaspidi koos olla siis ma ei kavatsegi rahuneda. Mulle ei meeldi sedamoodi ebakindlus.
Ps. Esimene lause on Raivo poolt kirjutatud.
No comments:
Post a Comment