Oijah, vahepeal on palju juhtunud. Tegevusi on olnud ja pole olnud. Kool, töö, magamine, pere. Üritan kõike vahelduva eduga teha, nii kuis jõuab. Vahepeal lootsin juba uue ametiga algust teha aga siis rikkus selle ära mingisugune haigus, jeešš. Seda siis veel tarvis oli siia ilma.
No anygay, koolis on ka tore, käid suht harva aga nüüd lõpus ikka tegemist jagub. Igast jura tiksub peale. Eks natuke kahju ole, et elu ikka nii muutunud on. Pean ausalt ütlema, et ma pole rahul hetke olukorraga. Nagu üritan ikka aga ei tule kuidagi välja või noh, ei oska päris nii nagu tahaks.
Kergelt igatsen ikka paari aasta tagust elu. Mitte igat hetke ja aspekti minevikust aga teatuid asju. Sai möllata, oli vähem kohustusi, kui nii võib öelda. Mõnus tšill oli. Eriti kui mõela veel ikka päris mitme aasta tagusesse aega.
Jah, minu lemmik-iga oli 16. Vot see oli äge. Siis oli sõpru kahel laiali sõrmedega käel üles lugeda mitte rusikatel ning vahest ikka toimus ka midagi ja sai lõbutseda. Nüüd ikka paratamatult nii, et kõigil omad tegemised ning olen üritanud vahest kellegagi suhelda ka, aga no mis teha, pean ennast süüdistama, et ma nii laisk ja lohakas ja kergelt solvuv olen. Samas võin seda peaaegu kõigi teiste kohta ka öelda.
Aga eks igal inimesel olegi ju sinu elus ainult üks kindel aeg, kui see aeg läbi saab siis tavaliselt seda enam tagasi ei tule. Mõnega on see aeg pikem, teisega lühem.
Endast ka aru ikka ei saa, suudan olla ikka nii lapsik. Tahaks lõbutseda ja teha ja nutta ja naerda, möllata, roomata, karjuda ja vinguda, punastada ja häbeneda, tujutseda ning rõõmustada. Nagu reaalselt, tahaks kõike teha, aga kellelgi ei tundu olevat aega minuga midagi koos teha. Üksi tehes on ju igav ja veitsa imelik.
Kui ma tahaks üksi olla siis ma ei võtaks kõnesid vastu, ei räägiks kellegagi lõustakas, istuks üksi vaikselt ja elaks oma elu. Jah, ma elangi oma elu aga kõnesid pole vastu võtta, kuna keegi ei raatsi helistada, lõustakas ei suhtlegi kuna kellelgi pole aega vestlust alustada. Keegi mul külas ei käe, üllatusvisiite ei tee- hea rahulik elu, eks?
Nii ma siis elan oma elu, sisustades seda tööga, kooliga, kõrvaliste töödega ning puhkusega. Pole nagu muud vajagi, täista elu ja tervise juures.
No comments:
Post a Comment