:)

No mai saa, mul kohe see aju tahab mõelda, aga mitte kunagi õigel ajal või õiget asja. Igatahes, täna peale poe sulgemist hakkasin rongi poole kõmpima, kuulasin muusikat ja parajasti käis laul Mika-Dr. John, mida iganes, ma ei tea, kust kohast ma siis hakkasin mõtlema selle laulu ajal sellist asja. Aga noh, lugu selline. Mul on ikka tõeliselt vedanud. Ma siuke väike õnnejunn. Ma igaksjuhuks panen siia ette väikese mõttetera. Egoism ei ole see, et sina elad, nagu sa tahad vaid see, et teised peaksid elama nagu sina tahad. Niisiis. Minu ajuke suutis jälle mõtlema hakata inimeste üle, kellega ma koos elan või suhtlen. Mul on vedanud, et ma saan emaga läbi, olen temaga terve elu koos elanud, mõned ju ei salli oma vanemaid üldse ja tahaksid nendest lahti saada või häbisse surra nendega koos olles. Aga minule meeldib oma emaga olla, ta on mulle nii mõneski asjus eeskujuks. Samuti olen ma õnnelik, et saan oma isaga olla. Ta on ka mulle eeskujuks ja üritab mind aidata, kuigi ta on liiga 'hoolitsev'. Aga ma saan, aru, ega ma ka ei tahaks, et mu laps kuskil teises linnas jõlguks vahest, hirm kui suur. Aga ta annab mulle alati raha, sest ta vist muud ei oska eriti anda, mida raha eest ei saaks, peale hoolitsuse ja armastuse muidugi. Siis mul on suur vend. Olen ka temalt palju õppinud, temaga kakelnud ja vaielnud, tänini. Aga ta on ka minu vastu hea olnud ja olen siis minagi vastu üritanud olla. Siis mul on väike õde, kes tahab meeletult minuga koos olla. Ja ma usun, et ta seda veel vist ei mõista, aga ta meenutab hullupööra mind :D. Edasi, mul on küll elus mimeid 'parimaid' sõpru olnud ja ma olen tänu sellele õppinud erinevate inimste karaktereid. Nimelt mõni on väga hea sõber, aga elu viib lahku, teised lihtsalt ei sobi kokku ja mõned muutuvad tänu kolmandatele isikutele. Aga ega see pole alati nii, ka need mõned hetked, mis väga heade sõpradega koos oldud on, ka need loevad ja elu lõpuni. Siis on mul ju veel oi kui palju niisama sõpru, kellega koos niisama ilmastki rääkida. Sest nagu olen juba öelnud, ma vihkan üksindust. Aga siis on mul ju veel terve kari olnud inimesi, kes minust aru ei saa või ei tahagi minust aru saada ja sellepärast minu 'vaenlased' on, vähemalt minu eeldus ütleb seda. Aga ega ilma nendetagi ei saa, sest kui sul oleks terve maailm täis sõpru, siis kelle peale elaksid sa oma halvad emotsioonid välja, sest ka neid tekib ju tahest tahtmata. On ka niisama inimesi minu elus, kes on olnud mulle eeskujuks, nt. erinevad treenerid või õpetajad. Võin julgelt väita, et sellist õpetajat, nagu Iren või Valli ei tule elus nii kergelt enam, aga on ka kehvemaid, nimesid nimetama ei hakka :P. Igatahes, olen tänulik kõikidele inimestele, keda oma elu jooksul tean, teadsin, või hakkan teadma. Kuid siin tuleb järgmine aga. Ega inimesed ju meie ainukesed suhtluskaaslased pole. Ma olen ju tihedalt seotud ka loomadega. Et kui nüüd loomad peaksid suutma seda lugeda, siis tänan kõiki olevusi, kellega olen kokku puutunud. Ka neid, keda enam pole, ja neid on mimeid..