Oehhh..
v ä g a n õ m e o n.
Viimane eksam homme ukse ees ja mida päev edasi seda vähem ma seda tahan. See on küll arvatavasti tavaline reaktsioon sellise olukorra puhul aga ikkagi.
Viimased päevad on nii mitmekesised olnud et ei tea kohe mida teha. Mõni hetk tahaks rõõmust hõisata teisel jälle terve maailma peale karjuda. Mõned inimesed siin maamunal on ikka loodud ainult mingiteks kontoritibideks(mina k.a). Nad võivad küll üritada millegi muuga tegeleda aga vabandust, see ei tule välja. Ainuüksi juuksevärv ütleb ära, milline oled, milline oled juba viimased 10 aastat minu jaoks vähemalt tundunud. Ja ega selle peale käbi kännust kaugele ka kuku, ma lihtsalt ei oska muud moodi välendada seda, et miks kõik nii õhesugune igal pool on. Jah, igaüks üritab oma parimat jne aga pole vaja teisi maha teha arvestades et ise ei oska si**agi(järjekordne näide on ju kohe seesamune tekst). Kõik inimesed siin maamunal ei ole suunitletud neljajalgsete päästeoperatsioonile, mis siis et terve tallitäis loomi peab kannatama juba selle all, et süüa ei jätku iga päev sama palju kui eelmine päev ja peab õues koguaeg passima. No mis teha, mõni arvab, et nii on ka hea.
Vabandust, mina nii ei arva.
Just leidsin veel mõne nõmediku -.-
Mis teil viga on?! Daah!
Head ööd kullakesed, homme on tähtis päev!
No comments:
Post a Comment