No mida nüüd öelda..
Täna käisid mul külalised. Ma küll suutsin ennast õigel ajal üles ajada e. kell 9 aga tundub, et ma ei suuda tunni ajaga hakkama saada, et kõike jõuda teha õigeks ajaks. Pidin käima pesus ja jõudma poodi enne teiste tulekut aga juba kümme helistab Kaire, et ta just ärkas ja nad siis varsti hakkavad liikuma. Ma polnud isegi poodi veel jõudnud, muru niitmisest ja toa koristamisest rääkimata. Läksin siis ruttu poodi aga Mari ja Marta tahtsid ka kaasa tulla. Võtsin nad siis kaasa. Poes rääkisin emaga ka natuke nädalavahetuse plaanidest, laupäevaks vaja ju mõnele õpetajale ikkagi lilli viia, sest peab neid ju tänama, et nad suutsid minus ikka parimat näha ja mõned viied ka mulle panna. Noojah, kui tagasi hakkasime sõitma siis alguses mõtlesin, et jess, vihm vist jäi järgi, aga kus sa sellega, see oli vaid vaikus enne tormi. Polnud poole tee pealgi kui padukat hakkas tulema. Kui koju jõudsin mõtlesin kohe, et ruttu asjad kappi ja vahetan riided ära. Aga ei, polnud eriti midagi jõudnud teha kui juba külalised aias. Lasin nad siis sisse. Ma vabandan, et polnud ikka korralikku koduperenaise vastuvõttu, ma lihtsalt ei oska arvestada millegagi vist. Noojah, tegin siis kähku toimetused ära kuni teised suures toas uurisid kui mugavad tugitoolid ja diivan seal on. Lõpuks sain natuke näksimist ka pakkuda.
Maja ringkäik tehtud, läksime tagasi teleka ette ja kõigil oli võimalus proovida tänapäeva ühte järjekordset leiutist. Et sai siis oma käsi liigutatud ja erinevaid sporte proovitud tugitooli stiilis. Pesuehtne tugitoolisport. Muidugi suutis Mari oma sõbrannadega meil kogu aeg sabas olla ja meid ka põhimõtteliselt minema ajada. Läksime siis metsa.
Algus tundus soodne. Jõudsime isegi ilusti terviserajani aga peale seda läks asi ikka metsa. Vahepeal oli näha isegi teed kiriku juurde aga kuna meil ikkagi polnud soov sinna minna siis suure kaarega jõudsime lausa õigesse kohta. Ma ei tea kaua see aega võttis aga asja sai. Vähemalt sain veenduda, et selle kiiguga saab ikka kiikuda ka, sest eelmine kord me nii suurt hoogu ikka ei saanud. Tagasi proovisime teist teed pidi minna. Algus oli jälle hea. Vähemalt üritus. Natuke nägin vanu tuttavaid kohti aga siis läks asi jälle käest ära. Pole hullu, metsas kõndida ja jutte kuulata on ka tore.
Mul on muidugi nii kahju, et ma pealinnas ei ela ja muud piirangud tegevustel ees on :(
Mulle kohe üldse ei meeldi üksi kodus passida, mis siis et ma pole üksi, aga mulle tundub kogu aeg kui ma kodus olen, et see ei ole õige koht minu jaoks. Vot, see oligi see õige lause. Ma olen tükk aega mõelnud, kuidas seda välja saaks öelda. Ju siis seda oligi vaja väljendada. Mul pole oma voodit, oma tuba, miski pole siin nagu minu. Nii ei saa ja ega ma kellegagi siin suhelda ka täiesti vabalt ei saa. Igaühe ees on nagu mingi barjäär, mingi saladus (nende, kes siin majas elavad). Mõnes mõttes ma ei taha siit ära kolida kuna mulle see maja tegelikult meeldib ja kui ma kolingi siis ju ainult oma sõprade juurest kaugemale.
See oli nüüd vahepelane suvakas asi vist.. Ei tea ise ka täpselt. Ma ei tahtnud ju sellest kirjutada.
Igatahes, peale külaliste lahkumist jäi Erika veel tunnikeseks, pooleteiseks siia, et ta isa talle järgi tuleks. Peale seda niitsin õues muru ära ja sain oma ühiskonna tulemuse teada. Siiamaani on tulemused:
Geograafia: 63
Bioloogia: 56
Inglise keel: 77
Ühiskond: 67
Veel on jäänud kirjand. Ootan huviga kui kehvasti see siis läheb.
No comments:
Post a Comment