What the hell just happened!?

Läksin magama poole 12 ajal. Alguses tundus, et vist tuleb raskusi uinumisega. Eksisin, jäin päris hästi magama ja järgmisel hetkel nägin juba und. Alguses tundus uni seonduvat eileõhtuse autoteemaga. Ometi lahkusin mina garaažist kus kõik toimetasid auto ümber ja mina tundis ennast väljajäetuna. Vaatasin korra autot ja mulle tundus nagu ta oleks nukker või tunneb mulle kaasa. Ma läksin mingisugusest lumemäest üles ja hakkasin alla laskuma juba kui nägin valget kuju selja taga. Alla jõudes olin lõksus, olin orus neljameetriste lumehangede vahel. See valge kogu oli keegi inimene kes tundus mind ründavat, ma hakkasin karjuma abi järele. Mu hääl tundus nagu mul oleks õhupuudus ja see kuuldub ainult sosinana. Siis ma võtsin ennast kokku ja karjusin nii kuis jaksasin. Kahjuks toimus see karjumine juba päriselt. Järgmisel sekundil tegin silmad lahti ja tõdesin, et Kristiina muigab kõrvalvoodis ning mina mõtlesin, mida ma siis nüüd teha suutsin. Alguses mõtlesin, et teesklen edasi magamist aga siis suutsin ümber mõelda. Ütlesin Kristiinale, et ole mureta, see ehmatas mind rohkem kui sind ja siis küsisin kella kaks korda. Ta ei saanud aru kas ma magan ja räägin unes või mitte aga ma suutsin talle selgeks teha, et see karjumine ehmatas ka mind üles ja ma olen täitsa ärkvel. Peale seda jäin jälle magama ilusti ja rohkem und ei näinud.
Vot sellised on öised seiklused.