You won't be ready for anything

Saa üle juba! Nüüd ma vähemalt mäletan miks ma ei sallinud sind vahepeal. Sa lihtsalt ei kasva suureks, sa oled nagu väike laps kes ajab oma jonni edasi. No tule taevas appi, ja ma ei mõtle seda, et nüüd peaks JÄLLE lõrtsi või lund sadama hakkama. Oeh, rakse elu, miks te ei või oma jonni jätta ükskord. Raiskate ainult oma ajurakke ja aega. Ma saan aru et elu pole õiglane ja mida iganes veel aga ma ei saa aru kas seda vimma peab tõesti elu lõpuni kaasas kandma. Ja ma lootsin, et veel on võimalust saada head eeskuju aga ei, eks ma siis jagelen edasi.

Tänane lõrtsine jalgrattasõit oli ka suht kohutav, nu see ilmataat paneb ikka pange veits, siis kui mul vaja rattaga sõita siis on kehva ilm ja nüüd kui õhtul kodus olen või eelmine päev kui veel autoga olin oli ilus kuiv ja päike piilus pilvede vahelt. Ahjaa, käisin täna rattaga raudtee peal käna ka, jess ma olen osav, hi-five iseendaga.

Andke mulle veel põhjust midagi kritiseerida ja siis olen rahul.
Oleks mul vaid võimalik see kõik vahele jätta, siis oleks tore aga ei, seda ei juhtu niisiis ma vaatan kõike läbi roosade prillide-loodetavasti elan ise kunagi paremini, ma ei tea ainult kuidas see juhtuma hakkab täpselt veel, peaasi et mul omad lootused on.


Kord pikast põuast põleb maa,
kord tuul vaid vihmapilvi kannab.
Üks mure vaevalt otsa saab,
kui paiga teisele ta annab.

Kuid inimlaps on loodud nii,
et eal ei kustu lootuskiir.

Me maailm kaunis ikka alles jääb,
ei võtta saa meilt keegi teda käest.
Kui tarvis läeb saab relvaks laul me käes
ja maailm alles jääb.

Veel kerkib leeke siin ja seal
veel kired kõik ei ole vaibunud
ja neidki on kel uni hea
kui sõjakära kõrvus kaigub.