Nädalavahetus läks pikaks ja väsitavaks. Ei ütle, et unepuudus või miskit. Kuna seismist oli nii palju siis pühapäeva õhtul läksin lausa pisarais magama. Tööpäev oli 12,5 h pikk ning koju jõudsin alles poole ühe paiku öösel. Kui voodisse heitsin siis jalg niimoodi valutas et ma vähkresin vähemalt tunnike enne kui kurnatusest uinusin. Täna tallis väga kaua ei olnud, aga piisavalt-nagu ikka. Peale talli käisin apteegist ka läbi ning siis tulin koju muru niitma. Samal ajal jõudis Raivo ka siia ning pani fordil paagi täis. Natukene rääkisime juttu ning siis ta lahkus ja mina hakkasin tuba koristama. Eile oli see nagu ikka väikese plika tuba olema peab-minu voodist oli tehtud onn ja kõik asjad: riided, mänguasjad, nõud. isegi mu arvuti töötas millegi pärast. Mul viskas kopa ette sellest. Jah ma olen pohhuist edasi aga kurb hakkas. Tundub, et ma vajan juba oma ruumi, oma elamist. Ma ei mõtle sõna otseses mõttes oma eraldi kodu aga lihtsalt, kui ma tõesti nii mõtetu inimene olen et koju jõudes, no ma ei tea kas on õige seda koduks nimetada, pean esmalt aseme endale magamiskõlblikuks tegema siis ei tule kohe üldse tahetud tunnet.
Nonii, jauran jälle.. Mis teha..aga vähemalt on mõned inimesed mulle toeks, eks ma pean seda meeles siis.
No comments:
Post a Comment