Winds of change.

Kas sa tead seda tunnet, et sa tahaksid ennast kõrvalt vaadata, et aru saada kes sa tegelikult oled.
kui jah, siis hetkel on mul natuke kõrvalvaataja roll enda peale. Kuni tänaseni pole ma selle teema üle veel arutlenud, niisis teen seda nüüd.
Alates sellest ajast kui ma mäletan pole ma olnud mingi eriline inimene, ma olen alati mõelnud teatud maani oma elus ette. Kuni selle ajani, mil ma Veskimetsas käisin teadsin ma, mida teha ja e iolnud mõelnud muutustele. Aga alates sellest ajast, kui ma 18 sain, hakkasin vaikselt jälle mõtlema, mida oma tulevikuga peale hakata. Vahepeal sain ma sellega hakkama ja lükkasin oma elu edasi, aga see tee polnud väga palju erinev eelmisest. Tahtsin ikka ainult ühe asjaga tegeleda, ainult ühele asjale keskenduda, et mul oleks mingigi siht ja kindel suund. Siis aga muutus mu elu 19. novembril 2010. Ma sain mõned päevad iseenda jaoks. Mõned arvasid, et see oli hea võimalus enda välja puhata, aga nii see ei olnud. Inimene saab ennast välja puhata ainult siis, kui tal on kõik korras, isegi mitte kõik, aga füüsiliselt võiks kõik korras olla, selleks et sa saaksid rahumeeli voodis lamada ilma et peaksid vähkrema liiga tihti sest mõned kohad su kehal hakkavad valutama või tuimaks muutuma. Vaimselt oli asi veel hullem, ma nagu oleks läbinud kõik etapid, mis juhtub inimesega, kui ta on saamatus olukorras nagu üksikule saarele sattumine. Kõigepealt enne operatsiooni ma eitasin asja, et see nii hull oli, ma lootsin, et see on väike viga ja mõne aja pärast seda nagu polekski olnud, siis sattusin ma paanikasse, nii mõnegi tunni veetsin ma nutul silmis öösiti, kui ma pidin seal olema. Siis tuli enesele teadvustamine, et reaalsuses see saabki kord läbi lihtsalt hetkel on olukord selline ja ma ei saa midagi teha, et seda muuta. Ja edasi ma ei tea, mis pidi tulema. Igatahes, ma üritan selle jutuga sinnamaani jõuda, et täna teadvustasin ma endale, et ma pean rohkem tegema, kui ühe spordiga tegelemine, sest see on mull hetkel raskendatud aga on ju võimalus antud teisteks asjadeks. Niisiis olen ma tõsiselt rohkem avatud kui varem, ma vähemalt arvan nii ja mulle meeldib see :)
Kui see kõik kokku võtta siis inimene on suuteline muutuna ja arenema, aga mitte korraga, kordamööda :)