Ma olen nagu mingisugune veidrik. Ma ei oska olla täiskasvanulik ega kohusetundlik. Tundub nagu oleksin ainult üks suur tita kes lihtsalt lollitab ja ei suuda oma tegusid ega emotsioone sõnadesse panna. Miks ma iga natukesegi asja peale lihtsalt vait olen, ma ei tea. See pole ju loogiline, et keegi peaks mu mõtteid lugema ja nendest aru saama. Samas ma ei tea ju ise ka täpselt mida ma tahan ja keegi ei saa mulle peale surude ega mult midagi nõuda mida ma ise ei tea kas ma tahan või mitte. Võibolla tunnen ennast natuke rusutuna kuid samas peaksin ennast kokku võtma sest ega mitte keegi ei tee minu eest asju ära.
Hetkel igatsen taga lihtsalt olemist, lihtsalt niisama olemist, ei, ma ei pea olema üksi, alati võib keegi kõrval olla (kuigi parem oleks kuis ee keegi oleks meeldiv).
Jep, mul on vist väike haigus nimega kevadväsimus ja homme saan alustada oma praktikaga niiet ma loodan, et saan hakkama.
Oma juttu lugedes tundub mulle endale nagu ma olen lihtsalt laisk inimene kes ei viitsi midagi teha hetkel. Ma ei tea kas see vastab tõele või mitte aga ma loodan, et see läheb peatselt üle.
No comments:
Post a Comment