Mis mõtet on tegeleda inimestega kes ei tegele sinuga? Igaühel on oma elu, kõik tegelevad sellega mis neile meeldib ja suhtlevad nendega kes neile meeldivad. Jätame nüüd välja erandid, et igaüks peab suhtlema ka sellistega kes neile vastukarva on või tegema midagi sellist mida ta eluilmas vabatahtliult ei raatsiks teha. Miks on nii, et mõni inimene üritab suhelda, vahet pole kas siis enda pärast sest tal on igav või ta tahaks kedagi näha kuna ei juhtu just tihti neid kellega ennist tihemini suhtles enam nii palju nägema, aga ometi ei lähe kõik nii nagu ta lootnud on. Varem olin ma ikka selline kellel oli kindel rutiin. Hommikul kooli, peale tunde trenni, tallis sai enamuse õhtust veedetud ja siis juba koju. Nädalavahetusteti istusin ka kas tallis või käisime võistlustel, mitte midagi muud minu ellu ei mahtunud, aga ma olin õnnelik. Koolis sain vähemalt suhelda inimestega, aga nüüd ma ei tea kas see oli rohkem sellest, et me pidime niikuinii üksteist nägema või oli see puhas rõõm oma sõpradega muljetada. Põhikoolis olin ma natukene rohkem omaette kui gümnaasiumis. Kõige enim tulevad mulle meelde vene keele tunnid õpetaja Järvega kus alatihti mõni inimene keeras ära, ja see oli lõbus. Ma ei tea kas ma ei näinud vajadust või polnud huvitatud aga peale kooli millegi pärast ei saanud enam kokku, kui siis mõned korrad kuus kui sai kellelegi külla mindud või muud säärast. Kui juhtus aga säärane õnnetus mis viis nii mõnekski kuuks minu enam-vähem paikapidanud graafiku segamini siis ma otsustasin oma elu muuta. Mul ei olnud enam võimalik trennis regulaarselt käia, kuigi tegelikult ei olnud mul seda üldse võimalik teha juba peale seda kui olin sunnitud mitme asjaolu tõttu Veskimetsast lahkuma. Sain vanemaks ja elu läks edasi, kuid natuke teisiti. Mind suudeti kaasa võtta erinevatele väljakäimistele ja sellega seoses suutsin ma ka uusi inimesi kohata ning ka ühte kes jäi rohkem silma. Kõik oli tore seni kuni algas uus kooliaasta. Seekord läksid teed natukene rohkem lahku. Kõik on eri linnades, kuid ometi tunnen ma ennast rohkem üksikuna teades, et mujal, teistel, on lähedal vähemalt keegi keda ta tunneb aga mina alustasin siin täiesti nullist. See pole muidugi minu jaoks uus asi, on ju seda ennegi tehtud ja läbi elatud, lihtsalt kahju, et jälle. Ma ei hakka rääkima mis muidugi selle kolimise ja mujal elamisega veel kaasnevad peale vähese suhtlemise. Muidugi, eks uusi tutvusi on ka juurde tulnud, aga ma ei oska öelda, kas need on just mulle. Iga inimene on erinev ja ma ei tunne ennast nii vajatud. Kahjuks on see ju nii, et selleks, et inimene oleks õnnelik peab ta tundma ennast vajatuna ja mina seda siin ei tunne. Enamus minu endisi sõprussuhteid on laiali lagunenud ja unarusse jäänud, mõnega saan korra kuus kokku, mõnega korra aastas ja kolmandatest ei tea ma üldse midagi. Kui asi hullemaks läheb ei tea ma enam mida ette võtta. Ma ei tea isegi kas mul on mõtet seda siia kirjutada aga kuna see on minu päevik siis mina kirjutan mida mina tahan ja ma tunnen hetkel vajadust sellest kirjutada. Ma annan lihtsalt endale teada, et ma hakkan nüüd asju võtma jälle nii nagu mul kunagi kombeks oli- kui ma tunnen et keegi on minust huvitatud, minuga suhtlemisest või koosolemisest, siis ma näitan ka seda välja ning suhtlen tagasi. Aga kui minu vastu ei tunta huvi siis ma kahjuks ei jaksa enam ise ka seda nii aktiivselt välja näidata, ma olen väsinud, mul on kevadväsimus.
Aitäh emme, et olemas oled!
No comments:
Post a Comment