Sositavad sinu nime..

Oli vaja üks autosõit jälle ette võtta. Olin maha sõitnud juba pikema maa ning järgmine sihtpunkt oli Lasnamägi. Polnud veel väga hilja, arvestades et on veel talvine aeg ja pimedust on siiski rohkem kui valgust. Auto sõitis rahulikult ja kõik oli täiesti tavaline. Sõitsin mööda kanalit ning hakkasin just Kotkast üles sõitma. Kui olin üles jõudnud sõitis minu ees ainult üks auto. Sõitsin tal rahulikult järgi aga üks valgusfoor hakkas vilkuma. Ma ei jõudnud reageerida ja sõitsin sujuvalt edasi kuna polnud ühtegi inimest ega muud sõidukit mida ma oleksin takistanud.

Järgmisel hetkel märkasin, kuna oli juba piisavalt hämaraks läinud, et kahe sõidusuuna vahel oli tume auto kolme mehega selle ümber. Alguses ma vaatasin, et see on politsei ja hakkasin vaikselt juba hirmu tundma. See aga polnud. Muidugi järgmise ristmiku juures astus tee keskele üks naisterahvas, viipas käega ning siis märkasin helkurvesti tema seljas, see oli nüüd küll. Keerasin ristmikul auto nina ümber ja parkisin selle teeservale.

Asutsin sõidukist välja ning esmalt hakaksid minuga rääkima kaks naisterahvast; neid oli kokku 3. Kõik juhtus peaaegu täpselt samamoodi nagu oli ennist olnud. Ühel oli käes paber koos pliiatsiga ja ta oli valmis kirjutama ning teine küsis minu käest, et kas ma tean mis ma tegin. Millegi pärast ei näinud ma nende sõidukit ja me olime bussipeatuses oleva pingi juures. Kolmas naine kõndis mõned meetrid eemal. Ma üritasin võimalikult positiivne olla ning sõbralik aga kui ma ütlesin, et jah ma saan aru et sõitsin kollase tulega foori alt läbi või oli see seekord punane, täpselt ei tea. Selle peale naine, kellel oli paber ja pliiats ütles, et aga võtame nime ja laseme minna, ta ju põhimõtteliselt tunnistas üles. Järsku keerab kolmas, kõndiv naine minu suunas ja käratab, et tunnistas ta jee!

"Sellist asja ei tunnista keegi koheselt!"

Ma ei saanud kohe alguses aru miks ta nii närvi läks selle peale ning muutusin kartlikuks. Istusin põlvedele pingile kuna naine oli selle taga paar meetrit eemal. Ma muutusin nii härdaks, et pisar tikkus silma ja ütlesin:

"Ei ole võimalik, et jälle.. Ma ei taha enam..!"

..järgmisel hetkel tegin silmad lahti ja hakkasin pisaraid ära pühkima. Vaatasin padja peale, sinna oli ka juba paar tilka suutnud langeda. Kell oli 7:52 ja rohekm ma magama ei julgenud jääda...